Ekspeditsioonid

Mägedesse minekuks on vaja kaasa võtta igasugust nodi. Täpsema ülevaate annab siin eraldi lehekülg. Aga oma esimesele ekspeditsioonile läksin ma tavaliste talveriietega. Nendesamadega, millega käisin Tallinnas ringi. Ostsin toona vaid kaks asja: Kassid ja -21C  magamiskoti. Kõikidele, kes tunnevad, et asi võib hakata meeldima, soovitan ma osta kohe kallimad ja paremad asjad. Tuleb pisar silmanurgast ära pühkida ja panna rahakoti rauad ragisema, sest üsna varsti vahetate odavama varustuse niikuinii kallima vastu  ja siis olete kokkuvõtteks veel rohkem raha magama pannud.

Uskuge, 1 000 000 eeki maksev Mercedes ei sõida 5000 eegisest sapakast 200 korda kiiremini aga 600 eeki maksev telk on mägedes tormi ja tuisu korral 3600 krooni maksvast telgist raudselt 6 korda eluohtlikum. Tegemist ON üsna kalli lõbuga, aga see on kulutatud raha väärt!

Mina soovitan algul käia paar korda Elbrusel st Kaukaasias ja seejärel suunduda Mont Blancile. Esiteks on Venemaa palju odavam ja Alpides matkamine on ka kõvasti keerulisem. Kui Elbrusel on lõhesse kukkumise oht suhteliselt väike, siis Alpides pidime liikuma kogu aeg sidemes, sest suuremates-väiksemates lõhedes käisime me kõik viiekesti ära. Minul õnnestus Alpides vajuda rinnuni sisse. Hoolimata sellest, et astusin eeskäija jälgedesse ja esimeseks olime valinud oma rühma kõige raskema mehe.

  anu audse

Postitatud Alpinism

Alpinism

Mägedesse minekut plaanisin ma juba pikki aastaid. Juba sügavas lapsepõlves lugesin “Matkatarkuste käsiraamatut”. Kõik need kummalised märksõnad, nagu „kassid“ ja „Pamiiri tüüpi hõbedane telk“ ja „kahekordne surmasõlm“ jätsid minusse kustumatu mulje.

 Nagu ikka, kipuvad sellised asjad venima. Mõtled, et küll ma jõuan ja lähen siis parem järgmisel aastal, et siis on aega ette valmistada, jne, jne, jne. Õnneks viis mind elu kokku Jaan Künnapiga ning praeguseks on mul mägede-kogemus täiesti olemas.

 Pean ütlema, et mägedes käimiseks ei pea olema tippsportlase füüsilises vormis. Seal ei ole nii vähe õhku, kui kardetakse. Ja seal on veel palju-palju ilusam, kui võiks arvata. Nii, et soovitan kõigile!

Elbrus pealpool pilvi

Elbrus. vasakpoolne tipp 5642, parempoolne 5621m.

Kuigi jah, edasi rühkida on üsna raske. Allatulek pole kergem. Enamus õnnetusi juhtub just allatulekul. Tuleb olla lihtsalt ettevaatlik.

Postitatud Alpinism

Paberid

Pirita puhastamine

Postitatud Sukeldumine

Lingid

Meelis Voevodin on tore mees. Eriti tore on see, kuidas ta asju ise meisterdab!Kaido otsustas teha koos sõpradega päris oma sukeldumisklubi.

Tundmatus kohas asuv internetipood.

 

Veel üks sukeldumise netipood. 

 

Sukeldumisklubi. Ühe ülemuse nimi on Angeelika ja ma kinnitan, et tegemist on väga toreda ja sõbraliku naisterahvaga.

 

Anu Valig, kellega koos olen ka Elbrusel käinud on hakanud põhikohaga sukeldujaks

Postitatud Sukeldumine

Käemärgid

Postitatud Sukeldumine

Sukeldumiskohad

HARA SADAM

Hetkel oleme käinud sukeldumas põhiliselt Hara sadamas. Hara sadam asub samanimelise lahe läänekaldal ca 20 km kaugusel Loksa linnast. Tallinnast 60 km. GPS Koordinaadid 59 35,3N 25 37,0`E. Autoga pääseb peaaegu kaile ja sealt saab sulpsata kohe 6-8 m sügavusele.

Sadama põhjas on kaks kanalit, kus vesi ulatub 12 m sügavuseni. Vee läbipaistvus on tavaliselt 2-3 meetrit, aga 2003 a  suvel oli kai pealt näha 5 m sügavusel asuv “Opeli” vrakk. Kaid on ülalpool veeliini betoonist, aga vee alt on näha, et tegemist on nn kärgkastidega, st pinnase ja kividega täidetud palkehitistega. Viimase kolme aasta jooksul on kai merepoolses otsas allpool veejoont asuvad palgid hakanud pehkima ja kogu kai altpoolt vaikselt varisema.

Ilmselt kasutatakse seda kohta ka nähtamatu prügimäena, sest võrreldes paari aasta taguse pildiga on põhjas sodi hulk märgatavalt suurenenud.
2006 aastal vuras kohale falcki auto kust tuli välja mõõdukalt kuri turvamees.

Seletas, et meil peaks olema omaniku luba ja et omanik on mh. hr Sõõrumaa. Küsisin siis järele. Sõõruma seda sadamat igatahes enda omaks ei tunnistanud. Nii ei teagi, kellelt nõusolekut küsida.

Klipp Hara sadamast: www.hot.ee/kaidokas

kaido vee all tarmo männard hara sadam

 

JAAGARAHU KARJÄÄR

Tegemist oli esimese korraga kui lapsed said avavees sukelduda. Sukeldumise võtsid ette 8a Siim ja 10a Klen, Siim oli enne seda  proovinud sukeldumist  vannis, Klenile oli tegemist päris esimese korraga.

Kohaks sai valitud Jaagarahu karjäär Saaremaal, mis on minu arvates algajatele ja lastele parim harjutamise koht: Kivine põhi, soe ja selge vesi, ning  väikesel territooriumil palju huvitavat nagu  vähid, allikad, veealune raudtee, kivimurd ja kalaparved.

Samas sügavused 2-3 m, maksimaalselt 6 m ja alati on läheduses mõni madal koht, kus ootamatuste puhul pea vee pinnale pista. Ainus negatiivne pool on setete suur hulk, mis agaral lestadega tööl vee päris kiiresti sogaseks ajab.

Väike film ka raudteest, ahvenatest ja astangutest: images/Sukeldumine saarema

 

103_0309

 

PIRITA SADAM

20 septembril käisime Kaidoga osalemas Pirita sadama puhastamise aktsioonil. Mulistasime ringi nn “Piirivalvekail. Kuna Sinna oli kokku tulnud ca 150 sukeldujat, siis oli vesi lõpuks ikka päris mudane. Kohati oli nähtavust umbes pool meetrit. Kui Käsi välja sirutada, siis sõrme otsi enam korralikult näha polnud.

Minul õnnestus leida auto akulaadija ja tundmatu kalapüügi riist. Üks teadjamees rääkis, et tegemist pidi olema kalmaari tragiga. Võib olla oli see tõesti kalmaari püüdmise viguriga, aga selgusetuks jääb, mis ajal ja kuidas said Pirita sadamasse kalmaarid. Kaido tõi põhjast välja prügikühvli.

 

SHARM-EL-SHEIK

Suure kära-müraga viidi kogu Nukuteatri töötajaskond Egiptusesse, Sharm-el-Sheiki, Coral Bay hotelli, puhkama. Mindki  nende hulgas. Kahjuks juhtus esimesel päeval õnnetus, mis tuju pikaks ajaks mõruks tegi: Nimelt tuli mingil moel allveeboksi vesi sisse ja Punase mere soolased vood sundisid vaikima mu digikaamera klaassilma. Ostsin küll kohapealt ühekordse veealuse kaamera, ent kahjuks võis temaga minna vaid mõne meetri sügavusele.

Igal juhul nõnda juhtus, et sukelduma ma seekord ei läinudki. Snorkeldasin niisama. Ja muuseas, kui snorkliga sukeldudes ja hinge kinni pidades puhuda kõrvad samamoodi lahti, nagu sukeldudes, saab minna üsna sügavale. Kui kõrvu lahti ei puhu, hakkab juba 2-2,5 m sügavusel kõrvadel talumatult valus. Üks meie teatri lavapoiss olla end toore jõuga põhja poole pressides jäänud väidetavalt ühe kõrva trummikilest ilma.

Aga muidu võib öelda selle koha kohta vaid kiidusõnu. Meri oli eestlaste jaoks täiesti soe, päike paistis palavalt. Nähtavus oli suurepärane ja kalad kenasti värvilised. Muidugi tundub vee all kõik natuke sinakam, sest vesi neelab juba üsna madalal sügavusel ära spektri punase värvi, aga olgem ausad: vähemasti minu jaoks on sinist värvi meri täiesti normaalne. Isegi kui teda nime poolest kutsutakse Punaseks mereks.

Kel taolisteks ettevõtmisteks raha jätkub, sel soovitan kindlasti minna ja proovida. Ja veel: Sharm-el Sheiki turult saab normaalse kvaliteediga maski-snorkli osta paarisaja krooni  eest. Lestad maksavad seal alates 200 EEK. Asjad tasub kas osta sealt (odavaim, aga tuleb õige koht üles otsida), või osta siit (kallim). Hotellist laenutada on mõttetu ja kallis. Aga kõige mugavam.

sanna varust3 kollased kalad

 

 

Postitatud Sukeldumine

Minu sukeldumine

Sukeldumise juurde tõi mind Kaido. Tema oli olnud Nõukogude armees tuuker-instruktor. Ta oskab sogases vees tanki külge trossi ühendada. Ta oskab kaldale, madalasse vette miinivälja tekitada, et ujuvvahendid kaldale läheneda ei saaks. Ta oskab muudki eluks vajalikku.

Pärast seda, kui mina olin ta mägedesse kutsunud ja sealt eluga tagasigi tulnud, ütles ta ühel päeval, et homme ongi vee alla minek. Enne seda oli olnud meie vahel olnud üsna pikalt selline jutt, et “Võiks minna sukelduma” ja “Võiks mõelda, et võiks minna sukelduma” jne.

Tunnistan ausalt, et asi tundus üsna jube. Ujumist pole ma siiamaani korralikult ära õppinud. Lapsena pääsesin napilt uppumissurmast. Nüüd siis korraga vee alla! Sind hoiab ju vee all ELU küljes ainult üks voolik. Mis siis, kui see katki läheb? Või kui Balloonid kogemata seljast ära tulevad? Või mis siis siis saab, kui……. Ja juba mere poole sõites sain aru, et tegelikult olen ma seda juba teinud. Ainult, et vee asemel on kaljusein ja vooliku asemel köis. Nii, et tegelikult pole karta midagi. Tuleb lihtsalt usaldada õpetajat. Tuleb maha suruda enese alalhoiuinstinkt ja usaldada õpetajat. Pretensioonideta, sest tema on seda õppinud.

Oma esimese sukeldumise tegin Hara sadamas. Algul mulistasin jupp aega 1-2m sügavusel, ja siis käisin ikkagi korraks ka 7m sügavusel ära. Algul ei saanud ka korralikult aru, kuidas laskumisel kõrvu lahti puhuda. Nipp on selles, et nina tuleb sõrmedega kinni pigistada ja siis kopsust õhku neelu, või siis justnagu taha kuklasse puhuda. Kui seda õhu käes proovida, siis lööb kõrvad “plõksti” lukku, aga kui teha seda sukeldumisel, vee all, siis lähevad kõrvad vastupidi, lahti. Algul ei osanud seda õigesti teha. Üks kõrv läks lahti, teine mitte. Tabasin siis minna kõrvaarsti juurde. Tuligi välja, et mul oli ühes kõrvas vaigutropp. Arst uhtus selle välja ja oligi probleem lahendet.

Esimesel sukeldumisel kartsin ma tohutult, et mul tuleb huulik suust ära. Seetõttu hoidsin hambaid nii tugevasti koos, et hiljem olid lõualihased valusad. Ometigi olen lugenud, et lõualihased on inimesel ainsad, mis teoreetiliselt mitte kunagi ei väsi. Kuna nad on töös nii mälumisel, kui rääkimisel. Tunnistan häbi ja uhkusega, et mina suutsin oma väsimatud lihased põhjalikult ära väsitada.

esimene sukeldumine2

Ühte võin öelda: Ka sukeldumises pole tegelikult midagi üle mõistuse hirmsat, ega keerulist. Kui mina sain sellega hakkama, saate ka teie. Soovitan soojalt käia kõigepealt kursustel ning õppida asi selgeks. Ainult jälle ohutus: ei maksa ise pusima hakata ja sukelduda tasub alati paarikaupa- kui ühel midagi juhtub, saab teine appi tulla.

 Ühendusnöör on väga teretulnud, sellega saate omavahel signaale edastada ja samas võite olla kindlad, et sõber on 3-4m kaugusel. Te ei pea  kogu aeg teist jälgima ja kaotsimineku hirmu tundma sest tavaliselt on nähtavus siinkandi vetes üsna närune.

Postitatud Sukeldumine

Mont Blanc 2004

teekonna kaart 1
Teekond raudteejaamast Gouter laagrini

teekonna kaart 2
Teekond Gouter laagrist Mont Blanci tippu

Kuni selle reisini olime mägedes käinud vaid Bussi või autoga:
Kunagi varem pole me mägedesse lennanud lennukiga.

Seekord läksime miski odavlennufirmaga. Tallinnast Milanosse. Kui lennujaamas lennuki hilinemise tõttu  Tallinna lennujaamas tundidepikkust molutamist mitte arvestada, oli kohalejõudmine tõeliselt kiire. Vaid mõned tunnid ja oligi Itaalia!
Eks miinuspoolele tule panna see, et kottide kaalu vähendamiseks olime enamus riideid endale selga toppinud. Olime oma talverõivastega suvises Itaalia lennujaama passijärjekorras üsna koomilised.
Kampsunid ja suusapüksid ja joped. Toitu ei ostnud me seekord üldse kaasa. Kaalupiirang! Pidime ostma kohapealt.

Lennujaamas bussiga rongijaama ja sealt juba rongiga Šveitsi.
Siis sõitsime veel teise rongiga.
Ja siis veel kolmanda rongiga

Ja olimegi kohakeses, nimega Les Houches. Käisime poes süüa ostmas. Otsisime üles köisraudtee jaama. Sealt jõudsime viimase tõstukitega üles. Sarnaselt paari aasta tagusele ekspeditsioonile, mil kah viimaseks sõiduks kohale jõudsime.

Telkisime haljal alpiaasal.

Alpiaas.

Mäletan, missugust värinat tekitas see sõna kui õppisime kuuendas klassis geograafiat. See  sõna kõlab juba kuidagi kargelt ja jahedalt. See kõlab justament seikluse algusena.

Alpiaas.

ALPIAAS.

Ilus!

Ja nüüd olimegi taas siin. Alpiaasad haljendasid me ees. Allpol oli metsapiir, kõrgemal oli lumekõrb.
Õhk oli jahe, õhtu oli lähenemas. Turistilõksuks mõeldud baar hakkas uksi sulgema.

Jõudsime veel osta õlled ja neid lamamistoolidel nautida. Pisikesed, 330 ml õlled, mis maksid 5 EUR.
Tulid meelde nii mõnedki asjad, mis maha olid jäänud.
Eeskätt muidugi tee.
Korjasin kilekoti sisse kuusevõrseid.

Rong Laviinikaitsekatuse all

Mägirong laviinikaitsekatuse all

Hammaslatiga raudtee

Hammaslatiga raudtee

Sealt oli ka päris tõelise mägiraudtee peatus. Seesuguse, nagu neid postkaartidel näidatakse. Mitte kahe, vaid kolme rööpaga. Kolmas, hammastega rööbas on keskel. Seetõttu rong mitte ei sõida, vaid justnagu ronib. Aeglaselt ja kõrisedes. See-eest on rongi poolt ronitavad kalded üsna muljetavaldavad.

Oligi viimane peatus ja kõik hakkasid üles rühkima. Kõige ees tormas Kaido. Teist korda mägedes olev Vilja rühkis kah, nagu hobune. Mina löntsisin kõige taga teistele järele. Jõudsime lumeni. Kõndisime tunnikese. Ja teise veel. Muudkui aga  võtsime tõuse.

Eks ühel hetkel tundus, et aitab küll. Ega hulluks ei saa kah minna! Mägi ei lähe ka homme kuhugi. Otsisime sobiva ja piisavalt ohutu koha, tasandasime platsi ära ja lõime laagri püsti. Panime telgi. Ehitasime tuule eest varjatud toidutegemiskoha. Torkasime sini-must-valge lipu käimiskepi külge ja suskasime lumme.

Keetsime maitsvat kuuseokkateed. Eemalt rühkisid alpinistid. Nemad olid otsustanud ööbida kõrgemal. Viisin neilegi maitsvat keedust.
Ajasime juttu. Laulva aktsendiga inglise keel kõlas kuidagi tuttavlikult. Lätlased, kurat!

Esimene laager kõrgusel 2800m          

Esimene laager kõrgusel 2800m

 Lätlased joovad Tarmo pakutud kuuseokkateed

Lätlased joovad Tarmo pakutud kuuseokkateed

Järgmine päev kõndisime edasi. Aega meil oli. Plaan oli minna 3000m kõrgusele ja oodata seal Üllarit ja Airet, kes pidid startima Tallinnast mõned päevad hiljem.

Järgmine päev edasiminemisega ei kiirustanud. Tõusta oli vaja vaid paarsada meetrit. Seal oli kaardi järgi telkimiseks sobiv platoo. Pooleteise tunnikesega olimegi kohal.  Kaardil oli koha nimeks märgitud “Refuge de Tete Rousse” Niipalju, kui aru olen saanud kasutatakse eesti keeles “Refuge” tõlkimiseks väljendit “Hütt”. Veidralt see kõlab, aga olgu ta siis hütt. Meie ööbimiskoht oli kuninglik! Paarisaja meetri kaugusel telgist asus isegi pottidega peldik. Vast sadakond  meetrit meist kõrgemal asus mägirestoran, ehk siis hütt.

Tegime oma olemist nii mugavaks, kui saime. Kolm päeva sisustasime lugemisega (“Matkaspordi käsiraamat ja ajakirjad “Eesti loodus, ning “Maaja”), uute sõlmede õppimise, soojadel kividel külitamise ja muu sarnase mittemillegi tegemisega.
Ühe korra riietusime ka õhtutualettidesse, (Suusapüksid, fliisid, kampsunid, joped, saapad, kassid ja mustad keevitajaprillid) ning läksime restorani. Nautima Prantsuse mägitoitude kõrgkultuuri.
Kaido ostis riisi kanakoibadega välja ja minu poolt olid õlled.

Mägirestoran 3100 m kõrgusel. Nurgas saapariiul.     

Mägirestoran 3100 m kõrgusel. Nurgas saapariiul.

sildid
                                                   

Restorani meenutasid seal eeskätt muidugi hinnad.
Täpseid hindu ma ei mäleta, aga kindlalt oli tegemist minu elu kallima riisi ja kallimate kanakoibadega
Aga noh, võib ju arvata, et maailmas on kallimaidki toite.
See mõte leevendas pisut kurgus olevat raha maitset.

Väljudes avastasime ukse kõrval kaks toredat silti:

RIDE TODAY, WORK TOMORROW

MERCI LES GARĆONS DE NE PAS URINER DEVANT LE REFUGE

Võimalusel teevad alpinistid telgi ümber kaitsevallid. Olenevalt asukohast on nad lumest või kividest. Plussid ja miinused on mõlemail.
Kividest vallid on kapitaalsed  ehitised, aga neid on reeglina vähe, sest kõrgel mägedes on kividega kitsas käes. Lisaks on nende ülesladumine pikk ja oskusi nõudev protsess. Sest kivivall ei tohi ju esimese tuulega telgile kukkuda. See-eest kestab ta aastast aastasse. meil õnnestus saada seekord telgi kaitseks lausa lume-kivivall!

II Laagri ehitamine       

II Laagri ehitamine

Vilja silmade kõrvetamine

Vilja silmade kõrvetamine



Lumevallid sarnanevad papptaldrikutest söömisele. Kui on olemas labidad, siis käib ehitamine võrratult kiiremini. Kui labidaid pole, kaevatakse supipoti ja muu käepärasega. Samas kipuvad lumevallid ereda päikesekiirguse käes vaikselt sulama. Ja neid tuleb aegajalt kohendada.
Leidsime endilegi lumevallide vahele telgikoha. pidime seda vaid natuke taastama.

Järgmisel hommikul olid meie naabrid liikunud kõrgemale.
Kuna ilm oli ilus ja nende poolt mahajäetud lumevallide vahel oli ka tuuletu, võtsime Viljaga pisut päikest.
arvestades päikese intensiivsust piirdusime umbes 20 minutiga.
AGA…
mina olin oma silmad kaitsnud dressipluusi varrukaga. Vilja hoidis niisama silmi kinni

Olete ju kuulnud vanasõna lollist, kellega pidi kirikus ühte-teist juhtuma.

Saatuse tahtel polnud mina seekord see loll
Katse tulemusena selgus, et 3000m kõrgusel päevitades EI KAITSE silmalaud meie nägemisorganeid kiirguse eest piisavalt!
Vilja silmad olid seansi lõpuks punased kui albiinoküülikul, ajasid vett välja ja valutasid.
Ega palju võimalusi meil silmaderaviks polnud.
Must side oli ausalt öeldes ainus.
Umbes ööpäevaga olid ta silmad siiski kenasti taastunud.

Õhtul koputati telgile

“Hei, oletteko Virolaiset?”

Ajasime juttu.
Lipp telgi kõrval on tore asi. Elu sees poleks soomlased muidu eemalt aru saanud, et naabrid telgivad.

Kolme päeva pärast jõudsid kohale ka ka ülejäänud reisiseltsilised.
Mobiil on tore asi. Elu sees poleks Üllar teadnud meile alt puuduvat teed ja suhkrut kaasa osta. Rääkimata sellest, et meid varemkäimata mäenõlval üles leida.

Edasi läks asi põnevaks.

Meil seisis ees umbes 700 meetrine tõus mööda järsku kivist mäekülge.

Alt vaadates tundus ta olevat vertikaalne. Hiljem selgus, et nõnda see polnud.
Tegemist ei olnud lausa seinaga, vaid umbes mustamäe “vanaka” kaldega kaljurünkade ja kivikuhjaga
Piltlikult öeldes tuli ronida toolile, toolilt puuriidale, sealt puukuuri katusele, sealt garaaži katusele, sealt majakatusele jne jne jne. Kohati oli laugem, kohati läks ronimine päris järsuks.
Ainult et ronida tuli 700 m kõrgusele.
Tallinna teletorn on 314m
Munamäe kõrgus jalamilt tippu on umbes 60 meetrit.
Kusjuures seljakottides on kogu padajänn. Muuhulgas ka plätud ja suveriided.
Autot, kuhu üleliigseid asju jätta, meil ju polnud.

Tõusu allosas pidime ületama ühe kuluaari.
Teaduslikult öeldes on kuluaar süvend kaljunõlval, mida mööda variseb alla murendmaterjal.
Eesti keeles on tegemist mäeküljel kulgeva lameda kraaviga, mille põhja kogunevad lõpuks ülevalt alla veerevad kivid.
Sarnaselt vee kogunemisega kraavi.

See kuluaar oli koht, kus kive tuli peaaegu pidevalt. Alla veeres nii väiksemad kivikesi, kui ka inimpea suuruseid ja suuremaidki kaljurünkaid. Kuluaar oli praktiliselt sama kõrge, kui ronitav lõik- siis ligikaudu 700 meetrit.
Kusjuures mäe kalle oli ületamis koha peal umbes 45 kraadi. Kõrgemal tõusis kuluaari kalle kohati ca 60 kraadile
Hoog oli võimas ja suurematele kividele otse ettejäämine oleks lõppenud epitaafiga kusagil kaljuseinal. Kuluaari alguses oli näha kalju külge kinnitatud silti.
Õnnetuseks oli ta nii väike, et rajalt polnud võimalik teksti korralikult lugeda.
Lähedalt lugedes selgus, et sildile oli kirjutatud midagi puhtas prantsuse keeles.
see kõlas nii:

POUR VOTRE SECURITE ACCROCHEZ VOUZ AVEC UN MOUSQETON UNE …..
Kusjuures viimane sõna oli aja jooksul üldse kustunud!

Kuluaar ja pisike prantsuskeelne hoiatus    

Kuluaar ja pisike prantsuskeelne hoiatus

Kaljudel. Me selja taga on kuluaari ülemine ots.

Kaljudel. Me selja taga on kuluaari ülemine ots.



Nii ei saanudki me teada, et mida see tähendab. Kas:

” MOUSQUETON OLI “KOLMES MUSKETÄRIS PORTHOSE TEENER JA PRAEGUSEKS ON…”

Või hoopis:

“ÄRGE KARTKE, MOUSQUETON LOOBIB ÜLEVALT KIVE AINULT TEIE HIRMUTAMISEKS, ET ….”

Ehk pigem:

“KIVIGA PIHTA SAANUD VÄLISMAALASED MINGU MOUSQUETONI KÄEST PLAASTRIT….”

Või midagi muud rohkem- ehk ka vähem olulist

Eriti ohtlik oli umbes 10 sammu pikkune lõik. Alt vaadates oli näha, kuidas allakukkuvad kivid olid sealt lume mustjaspruunikaks nühkinud. Kogu kuluaari laius oli umbes 100 sammu.
Seda kohta tasub ületada varahommikul. Siis lumi veel ei sula ja on ka vähem väljasulavaid- allakukkuvaid kive .Meie jõudsime sinna umbes kell 8. Päike polnud seda mäekülge veel soojendama hakanud.
Kive kukkus üsna harva. Aga siiski.
Ülevalt tulidki kaks peasuurust rahnu, mis omavahel kokku põrgates allapoole kihutasid. Äkki lõi üks teise umbes sinnakanti, kus meie passisime. Oli üsna kindel, et ta meid siiski ei taba.
Ei tabanudki!.
Ta tabas hoopis ühte suuremat kaljurahnu ja purunes õnnetuseks kildudeks. Ja iga kild kihutas juba hoopis omaette suunas. Ja vot nendest kildudest üks meid tõepoolest tabas.
Või noh…… mis  “meid”
Kivikild tabas Airet!
Tüdruk sai vast poole rusika suuruse kiviga vastu jalga. Ilus sinikas jäi mälestuseks sellest kaunist hommikust
Seekord läks õnnelikult.

Seda kuluaari ületades tekkis meil meie mägironimise ajaloo suurim konflikt.

Praktika on näidanud, et nn paarikaupa mägedes reisides on konfliktid kerged tulema.
Veel hullemad konfliktiallikad on vist ainult kanuureisid. Seal minnakse tülli veel kiiremini.

Kusjuures mägedes võivad tekkida konfliktid kahtepidi:

1) Tüli mehe ja naise vahel- olen isegi Anu peale karjudes “perseid” ritta ladunud

2) Tüli oma naist kaitsva mehe ja kellegi teise vahel

Seekord puhkes tüli nr 2.

Jooksime kõige ohtlikumast kohast üle. Viiekesi ühes köies. Mina, siis Vilja, Kaido, Aire ja Üllar.
Meie taga tuli kahene välismaalaste köiskond.
Enne kuluaari lõppu rauges Aire jõud. Meie olime sel hetkel juba peaaegu ohutuses, aga tagumised tulijad veel mitte.
Kaido käskis minna veel paarkümmend sammu edasi.
Aire ei jaksanud.
Üllar ütles Airele, et tõmmaku too hetkeks hinge.
Sekundid kulusid.
Kive polnud, aga võisid iga hetk tulla.
Mehed vaidlesid.
Aire kogus end, ja sammus veel paarkümmend sammu. Nüüd olid ka tagumised ohutuses.
Kive ei kukkunud ikka veel.
Siis lasti kaljumürakate vahel oma keelepaelad valla.
Emotsioonidega oleks võinud lõunasöögiks supivee tarbeks lund sulatada.

“Mägedes saab gruppi juhtida vaid üks! Otsuseid peab langetama juht. Ja kriitilises seisus ei ole demokraatial kohta. Arutada võib pärast. Kui juht ei ole usaldusväärne, võib valida uue. Aga niikaua tuleb täita käsku!”

“Kui inimene ei jõua, siis pole sul õigust teda SUNDIDA!”

“Aga tagumised olid OHUS!”

“Aga ta ju ei SUUTNUD ASTUDA!”

“Ta peab LEIDMA endas JÕUDU!”

“Kui jõudu pole, siis KUSTKOHAST ta seda LEIAB?”

Kõrvalt oli seda päris jube jälgida. Mina filmisin ja naised olid lihtsalt vagusi. Inetuks asi ei läinud, aga okas jäi sisse.

Lõpuks rahuneti, võeti kassid jalast ja hakati mööda kaljurünkasid. Ülespoole turnima. Nagu lapsena vanaema juures.
Ikka pingilt puuriidale ja puuriidalt katusele. Ja katuselt teisele katusele. Vahepeal veel sekka lauahunnikule kah!
Ja nii edasi ja edasi ja edasi ja edasi. Ohtlikumates kohtades olid kaljusse kinnitatud trossid. Naelte kaljusse tagumine on Alpides keelatud
Me ronisime seda peaaegu terve päeva.

Vilja ronimas. rada kulgeb mööda kaljuharja.       

Vilja ronimas. rada kulgeb mööda kaljuharja.

3700m. Rünkpilvede kõrgusel.

3700m. Rünkpilvede kõrgusel.

                         

Õhtuks jõudsime järgmise Gouter`i hüti juurde. Seegi koht oli taas luksmodern! Mägirestoran toidutegemislauad ja kujutage ette, et meeste peldikus olid lausa pissuaarid!

Mingid vene mägironijad- presentjopede järgi kaugelt näha, et kurjad mehed, mitte niisama soolapuhujad, istusid lumel ja maitsesid puuvilju. Nad olid need ilmselt seljakotis alt üles tassinud.
Tassida seljakotis frukte. Müstika!
Kuigi……… kunagi ammusel aal tassiti mäkke minnes seljas üles isegi lõkkepuid!

Ja esimene Mont Blanci tipu otsastst tehtud foto oli valmistatud märgkollodiummeetodil. See tähendas, et et pildistada tuli niiskele klaasnegatiivile.
Mis omakorda tähendas, et klaasplaat tuli ette valmistada kohapeal ja kohapeal ka ilmutada.
Mis omakorda tähendas, et tippu tuli vedada nii kemikaalid, kui ka mustast riidest telk-fotolaboratoorium!

Ja lõppude lõpuks, Hannibal oli see kes läks üle Alpide 60 000 mehe ja 37 elevandiga. Elevantide soojendamiseks oli vaja kaasa tassida taas lõkkepuud, millel soojendati veepudeleid, et lõunamaaloomad öökülmas hinge ei heidaks.

Mis on selle kõrval mõni õun!
Aga siiski.

Paarisaja meetri kaugusel hütist oli laager ja sinna sättisime üles oma telgi. Tutvusime naabritega.
Oli igasugu rahvast. Oli kaks poola noormeest, kes olid Alpiesse jõudnud Poolast hääletades. Nende varustus oli  hääletamise tõttu ikka üliaskeetlik. Kirkat neil polnud. Labidat polnud. Telgi tuulekaitse koosnes ilusatest supipoti kujulistest lumesilindritest. Telki ma teadsin. Samasugusega olime käinud kunagi Anuga Itaalias hääletamas. Nn “Himaalaja ” tüüpi telk. Kahe püstvaiaga, selline, mida klassiekskursioonide ajal öösiti kerge vaevaga kokku lasti. Askeetlik värk!
Ajasime juttu. Ka nemad olid tee maha unustanud.
Mõne aja pärast tulid tagasi.
Konserv oli näpus. Et tehku me vahetusekaupa-konserv tee vastu.
Andsime teed niisama. Ehk annab järgmine kord keegi meile!

 

Kolmas laager 

Kolmas laager

Poola telk kahe poolakaga

Poola telk kahe poolakaga

                                                                                    

Kohtasime kahte läti tüdrukut. Kuuldes, et oleme Eestist rääkisid nad, et mäel peab olema veel eestlasi. Meie huvi tundes seletasid, et olid kohanud mingite teiste lätlastega, kellele mingid eestlased olla kuuseokkateed pakkunud!
Kuna ka kuupäev enamvähem kokku langes, avasime eesriide ühelt saladuselt.
Meie need olime!

Oi! Teil on suhkrut! Palun, palun, palun kas me saaksime natukene. me oleme mitu päeva unistanud suhkrust!
Andsime neile pool tassitäit.

Kui tähtsad võivad olla mägedes lihtsad ja igapäevased asjad.

Mägironijaamet on romantiline aga ebamugav. Keset ööd tuleb end üles ajada ja viiekesi väikeses telgis riidesse panna.
Kubujussina telgist välja pugedes selgus, et ilm oli pööranud uduseks.

Läksime telki tagasi ja püsisime paar tunnikest valvel. st magasime ja piilusime ilma. No ja kõige lõpuks võtsime taas joped-suusapüksid ära ja pugesime magamiskottidesse tagasi.

Eks istusime veel ühe päeva.

Molutamine on üsna kurnav. Samas aitab organismil kõrgusega kohaneda. Aga ikkagi. teha pole keset suurt ja halli pilve peaaegu mitte midagi.

Sööd….. aga palju ei saa, sest varusid tuleb säästa. Magad. Vahepeal hulgud ringi. Loed ajakirjade toimetajaid ja ja küljendajaid jms infot, mis varem kahe silma vahele jäänud. Ajad juttu…. Tegevuste ring pole just liiga lai.

Järgmisel hommikul oli ilm soodne. Taas öösel üles, riided selga ja kassid jalga ja astuma.

Noh, edasine on suures osas üsna üksluine üsna üksluine.

Kõnnid- puhkad ja jälle kõnnid ja puhkad. Ja jälle. Ja jälle. Ja jälle.

Päikesetõus 4000 m kõrgusel          

Päikesetõus 4000 m kõrgusel

Vallot` hütt 4360m.

Vallot` hütt 4360m.

                                                

Meie aklimatisastioon oli tuntavalt parem, kui Üllaril- Airel.
Me olime üle 3000 m kõrgusel viibinud juba peaaegu terve nädala. Nemad vaevalt paar päeva. Nende samm jäi üsna töntsiks ja varsti oli selge, et meil tuleb lahku minna.
Lõikasime köie kaheks ja läksime.

Meie edasi Vallot hüti poole ja nemad tagasi Gouter`i suunas.

Vallot`hütt, mis asub 4362m kõrgusel on asustuseta.
Lihtsalt hoone. Uks, seinad, katus. Ei mingit sooja ega sööki. Isegi mitte eurode eest.

Sealt edasi läks tõus üsna järsuks. Astusime aeglaselt, sest kukkumise korral oleks libisemine olnud pikk. Ei kukkunud.

Siis tuli kiiskava jääseinaga platoo. siis veel natuke ja peatselt olimegi harjal, kuhu kaks aastat varem tippu märkamata olime udus ekselnud.

Mägi tõusis ja hingamine läks raskemaks.

Tipp tuli üsna kergelt….ses mõttes, et kergemalt, kui varem.

Ainult, et tipus pole ma kunagi varem oksendanud. Seekord ikka öökisin mõnuga. võib olla oli see müslibatoonide läägest maitsest võibolla millestki muust….minevõtakinni! Igatahes polnud mul ammu nii santi enesetunnet olnud.

Kaido ja Vilja on Mont Blanci tipus

Kaido ja Vilja on Mont Blanci tipus

Tarmo on Mont Blanci tipus

Tarmo on Mont Blanci tipus



Tunne oli kehvavõitu. Hea meel tipust. Aga selle rikkusid ära tagurpidine magu ja allpool paistvad pilved. Õnneks oli üleval ilus. Aga ikkagi. Oleks tahtnud näha kohti, kust tulema hakkasime.
Tegime lipuga mõned pildid.

Laskudes jõudsime isegi pilve sisse. ja siin tabas meid uus häda.

Komberdasime allapoole.

Laskumisel tabas meid uus häda: Lumepimedus!
Olime pilve sees. Päikesevalgus jõudis meieni hajutatuna. Maapind oli ühtlaselt valge. Ei ühtegi kivi, mis oleksid aidanud orienteeruda. Ja seda kõike tuli vaadata läbi tumedate keevitajaprillide. Prille ära võtta ei riskinud, sest paari päeva tagune must side Vilja silmadel oli eredalt meeles. Läbi pilve võib tulla ligi 70 % kiirgusest. Ja lumi võib üle 90% kiirgusest tagasi peegeldada.

Ühesõnaga… koperdasime allapoole, otsides mingeidki pidepunkte, jalajälgedest tekkinud varje, kuseloike jms, mida oleks võimalik  maapinna kallaku nägemiseks kasutada. Sest nõndamoodi võib ju ka vabalt astuda mõnda auku. Enne seda mõistmata, kui jagealune kaob.

Aga muidu… ega allatulekus midagi keerulist olnud. seda kõike olime juba teinud. lihtsalt teistpidises järjekorras. Me lihtsalt astusime ja astusime ja astusime.

Ööbisime oma laagris. Tippu olid jõudnud nii Läti plikad, kui ka Poola poisid.

Traaversit ületades nägime pealt peaaegu kabelimatsu. Mäkke oli ronimas uljas alpinist. Paraku ei pannud ta tähele ei hoiatavaid silte, ega ka kuluaari ennast.

Aga ülevalt kihutas allapoole umbes inimpea suurune mürakas. Meie karjumist ja vilistamist ei osanud mees ohumärgina võtta. Ta lihtsalt astus kõige ohtlikuma koha peal täiesti rahuliku, mõõduka sammuga. Ega nii kõrgel joosta saagi.
Kivi lendas…. no ma ei valeta kui ütlen, et umbes kahe meetri kauguselt tema peast. Ohtu märkas ta alles selle möödudes.
Tõmbas pea õlgade vahele.
Kükitas.
Siis sirutas lõpuks jalad kõhu alt välja ja tuli põdrahüpetega ohutusse.

“Sorry”

Oli esimene asi, mida ta ütles.

“Thank You”

See oli teine asi. Ja läks edasi, tipu suunas.
Karmid mehed, need välismaa mägironijad.

Ja veelkord me muudkui läksime ja läksime ja läksime. Lihased said alla minnes puhata, aga liigesed saavad vatti. Proovige seljakotiga mäest laskuda. iga sammuga põrutatakse justkui haamriga vastu jalataldu.

Missugune rõõm oli jõuda kohani, kus vett ei pidanud rinnal, ehk ka päikese käes soojendama.
Kujutage ette, seal oli nii soe, et lumi sulas TÄITSA ISE veeks!
Taevake, kuidas me jõime.

Ja marssisime edasi.

Jõudsime üsna napilt viimase rongi peale.

Ega paljut enam rääkida polegi.

Peale paari asja.

Esiteks hakkasin All Chamonix`i pisihotellis kelkima asutuse peremehe ees oma veekindla telefoniga.
Sellesamaga, mis oli pärast Siinai intsidenti ära parandatud. Tõestamaks riista veekindlust uputasin ta hetkeks veinipokaali.
Eks arvake, mis juhtus!
Väikeseks vihjeks võin öelda, et tegelikult ikkagi tean valget meest, kes on kaks korda sama reha peale astunud!
Ja kujutage ette, mis jutuga läksin ma sama telefoniga, samasse “Elioni ” teenindusse, samade meistrite juurde.
Eks rääkisin ausalt, nagu asi oli.

Ja teiseks- odavlennufirma piletite vahetamine kolm päeva varasemate vastu maksis 5 korda rohkem, kui algne Tallinnast ostetud pilet.

JA kolmandaks oleks siinkohal paslik ära tuua veel mõned variandid siltide tõlkest:

RIDE TODAY, WORK TOMORROW- Lasku täna, homme tööta.
MERCI LES GARĆONS DE NE PAS URINER DEVANT LE REFUGE- Täname poisse, kes ei urineeri hüti ette.
POUR VOTRE SECURITE ACCROCHEZ VOUZ AVEC UN MOUSQETON UNE ….. – Teie enese julgeoleku huvides kinnitage end karabiiniga…

Prantsuse ja ingliskeelseid tekste aitas tõlkida kooliõde Jaanika Hanschmidt.
   

Üllar Rosenfeldt 

Üllar Rosenfeldt

Aire Saluste

Aire Saluste

Kaido Pähn

Kaido Pähn

Vilja Heinmets

Vilja Heinmets

Tarmo Männard

Tarmo Männard



 

Postitatud Alpinism

“Turisti eine” rändab Lääne-Euroopa kõrgeimasse tippu – Mont Blanc 2002 (EP)

eplonline_black2(09.07.2002)
Turisti eine” rändab Lääne-Euroopa kõrgeimasse tippu

Piret Tali

Reede õhtul startis Nukuteatrist ekspeditsioon Itaalia Alpidesse, et vallutada Lääne-Euroopa kõrgeim, ligi viie kilomeetri kõrgusel asuv Mont Blanc. Näitleja Tarmo Männard viib mäele kaasa konservi “Turisti eine” ja nukuteatri piletid.

“Kunagi pidime perega minema paadimatkale ja ostsime “Turisti eine,” näitas Männard reedel heldinult roostes konservitoosi. “Olin kuue aastane. Matkale me ei jõudnudki, aga konserv seisis ikka külmikus. Siis ma viisin ta kaasa klassiekskursioonile Suurele Munamäele ning teistelegi mägedele.”

Männard on käinud Elbruse tipus kaks korda (5642 ja 5621 meetri kõrgusel) ning ööbinud Elbruse sadulas 5300 meetri kõrgusel. Koos temaga lähevad seekord Mont Blanci vallutama Anu Audse, Vilja Heinmets, Kaido Pähn ja Üllar Rosenfeldt.

Natura parendo vincitur. Tubli matkaseltskond sõidab läbi Balti riikide, Poola, Saksa ja
Šveitsi Itaaliasse, umbes 1380 meetri kõrgusele Mont Blanci jalamile. Edasi on neil plaanis tõusta Torino hütini, et umbes 3000 meetri kõrgusele rajada baaslaager. Sealt tehakse aklimatiseerumise tõuse Tour Rondele, mis on ligi nelja kilomeetri kõrgusel. “Siis tõuseme üle nelja tuhande meetri kurule ja rajame sinna viimase laagri, kus ööbime. Järgmisel päeval üritame vallutada ligi viie kilomeetri kõrgusel asuvat tippu,” sõnas Männard.

Mont Blanc on alpinistidele tuntud ettearvamatute ja kiiresti muutuvate raskete ilmastikuolude poolest, mis teevad iga vallutuse riskantseks ja ihaldusväärseks. Laskudes kavatsevad nad käia nii Maudtiti kui ka Taculi tipus ja külastada Hiiglase hammast ehk Dent du Geanti. Mägimatkajad on oma loosungiks võtnud natura parendo vincitur ehk loodust ületatakse talle alludes.

Ainulaadne labidas-kelk. Muu varustuse seas tutvustas Männard labidast valmistatud kelku, mida saab trossidega juhtida; sooja pesu, millel on lukud igas küljes; alpinistiprille. Kogu Männardi matkaseljakoti sisu oli laiali laotatud Nukuteatri trepi astmetele. “Enamik veekindlaid ja sooja tõotavaid rõivaid on pärit Tallinna kaltsupoodidest – kallimad 49 krooni kilo ja odavamad 21 krooni kilo,” selgitas Männard ilma igasuguse valehäbita. Väikese ümbertöötamise tulemusel on neist saanud igati mäestikukindlad rõivad. “Moondamismaski nina ja põskede külmumise vastu pidin ise väiksemaks õmblema,” tunnistas ta. Kõiki keppe-kirkaid jms ei suutnud kohe lahti harutadagi.

Tarmo Männard viib mäetippu ka Nukuteatri lipu ja geopeituse aarde, milles on perepääsmed Nukuteatri etendustele. Geopeitus (vt ka www.geopeitus.ee) on 2000. aastal alguse saanud ülemaailmne mäng, kus peidetakse ükskõik kelle poolt ära nö “aardekast”, antakse veebilehe kaudu teada selle numbrilised koordinaadid ning igaüks, kellel kasutada kas või kõige lihtsam GPS, võib seda otsima asuda. Mägironijad peaksid Eestisse tagasi jõudma 28. juulil.

Anu Audse. Alpid, 3100m

Anu Audse. Alpid, 3100m

 

Postitatud Alpinism

Heitlus lumetormis – Mont Blanc 2002 (kroonika)

KroonikaHeitlus lumetormis

Tekst: Vesta Reest

«Igal aastal pidi seal viis-kuus inimest surma saama!» õhkab äsja Alpide kõrgeima tipu Mount Blanci vallutanud Nukuteatri näitleja TARMO MÄNNARD.

Männardil (34) on kaks sõrme paistes ja klassikaline alpinisti- ehk panda-karu-päevitus näol. Ta on kaalus kõvasti alla võtnud, kuid üdini õnnelik. Näitleja seni rängimat mäkketõusu kroonib väärikas ja paljudele vaid unistuseks jäänud pärl — Mount Blanc.
Varasemal kolmel aastal on matkahull näitleja käinud Kaukasuses Elbrusel. «Mount Blanc on hoopis teine asi!» hindab Männard. «Palju salakavalam.» Salakavalust süvendas seegi, et keegi viieliikmelisest seltskonnast polnud varem Mount Blancil käinud.

 

 

«Me imestasime, kuidas mõned alpinistid ronisid haruldase hoolimatusega, nad tulid 50meetrisest püstloodsest seinast peaaegu ilma julgestuseta üles,» kirjeldab Männard, kelle kamp julgestas ennast mõne arvates «liiga üle». «Aga tulime ka eluga tagasi!»

Elu võikaim torm
Ilmad olid väga halvad. Mingil hetkel nelja kilomeetri kõrgusel täitus üks kahest telgist öö jooksul lumega ja telgis maganud inimesi tuli hommikul välja kaevata. Mis muud, kui koliti kõik teise telki kokku. Nii veedeti viiekesi kaheinimesetelgis kolm päeva ja kolm ööd ning oodati ilma paranemist.

«Lihtsalt istud, välja ulub torm, seinad on lume all, ukseauku kaevasime kogu aeg vabaks,» muljetab Männard. Lõpuks ei ole enam midagi rääkida. «Unistad sellest, mida all sööma hakkad, uurid kaaslaste seksuaalseid eelistusi, et kas meeldivad suurte või väikeste rindadega naised. Siis unistad uuesti söögist!»
 


Kui järele oli jäänud ühe päeva söögivaru, otsustati alla tagasi minna. Rada oli kinni tuisanud, ilm udune, torm süvenes ja pikapeale jõudis kätte öö.

Kuni korraga ilmusid udust päästjad, kes küsisid, kas tohib aidata. Päästjad võtsid abi mõttes ära kamba naisliikmete seljakotid — mille peale tuul tüdrukud lihtsalt pikali puhus.
Männard ütleb, et see oli tema senise elu kõige tugevam torm. Lõpuks, läbi häda ja vaeva, jõuti hotelli, kus, oh seda õndsust, sai kraanist non drinkable (joomiseks kõlbmatut — toim) vett juua ja ilma linadeta nari peal kareda teki all magada.
Kuid seltskond ei andnud alla. Oli ju lubatud, et Mount Blanci tippu viiakse Nukuteatri lipp ning kümme perepääset ükskõik millisele Nukuteatri etendusele.

Ootamatult tippu
Mis kehvasti, see uuesti. Maha jäeti paistes varvastega naisterahvad, üks telk, priimus. Kaasa võeti üks konserv, üks viilutatud sai, kuivatatud liha, tahvel šokolaadi ja hematogeeni, riided, mis seljas, ja igaüks ühe magamiskoti. Ja jäädi, vastupidiselt ilmaprognoosile, jälle tormi kätte, mis painutas isegi telgi metallkaared kõveraks.
Ei, seekord alla ei mindud. Järgmine päev oli udune. Sellest hoolimata jätkati teed tipu suunas. Nähtavus oli mõni meeter, tuiskas, aga muudkui mindi.


Mount Blanci tipu kõrgus peaks olema 4807 meetrit. Kui aga kaasas olnud GPS näitas kõrgust 4812, oli selge, et midagi on viltu. Jäädi ootele. Tundus, et siin peaksid olema inimesed varemgi käinud, sest lumes säras mitmeid kollaseid laike. «Me olime juba videokaamerasse seletanud, et siin me nüüd oleme, teoreetiliselt kohal, kuskil tipu lähedal. Papp on magama pandud, kaks nädalat ronitud, ja mitte halligi!» naerab Männard.

Korraga lõi ilma pisut selgemaks ja oli näha, et mäe ühel poolel pole enam midagi, pole kuhugi kõrgemale minna. Hetk oli tõeliselt lühike, isegi pildistada ei jõudnud. Siis lõi ka teiselt poolt lagedaks, ja jälle ei olnud kõrgemal midagi. Kõheldes avati ka traditsiooniline «tipuõlu», mis oli Eestist kaasa toodud.

Eestlaste kõhklused hajutasid udust ilmunud prantslased, kes ütlesid, et see ongi tipp.
Kuulus rist Mount Blanci tipus oli üleni lumme tuisanud. «Ja kuigi piltidest pole aru saada, et tegu on tipuga — kodus, valge lina taustal oleks ka võinud samasuguseid pilte teha —, siis mina ise ju tean, et me seal käisime!»

Üleval selgus ka, et tipusigar jäi alla maha. See tõmmatakse ära lähitulevikus reisipilte ja -filmi vaadates.

Kuna tipust lume alt oleks Nukuteatri pileteid võimatu leida, peideti need natuke allapoole, kaljude vahele. Koos piletitega kuulub «aarde» hulka neliteist «Tallinna» kommi, üheksa šokolaadimedalit, kaks toosi Eesti tikke ja igaks juhuks paar pakki Liptoni teed.

Kõige raskem on otsustada
Üleval süüa eriti ei taha, kuid selle eest on kogu aeg janu. Juua oleks tervislik vitamiinisegusid, mitte haljast, Viru Valge pudelis kõhu peal sulatatud lumevett, mis viib soolad kehast välja ja millest tõuseb ainult halba. Jõud kaob ära.

Järgmiseks reisiks kavatseb Männard aurutada limonaadidest ja mineraalirohkest veest vedeliku välja, sest vett on üleval küllalt.

«Kui esimene kord täisvarustusega alla läksime, siis kottide tõttu liikusime kümne sammu kaupa. Astud kümme sammu, puhkad kümme hingetõmmet,» jutustab Männard, kellele oli tema sõnul nende sammude astumine tõeline kangelastegu.

Kasside (mägironimistallad — toim) alla jäi sulalumi kinni, astuda tuli 10–15 cm paksuste kompade otsas. «Arvan, et see oli mu elu kõige raskem päev,» kirjeldab Männard. «Mul oli vaja eesoleva inimese seljakotist kirka kätte saada, ta oli nelja sammu kaugusel. Lihtsalt nutt tuleb peale, sest tunned, et ei jõua neid samme astuda.»

Mägironimine on kollektiivne sport — ei võidelda ega ei võistelda, vaid minnakse koos. Üksinda eest ära minejal võib sellel hetkel, kui ta lõhesse kukub ja pole kedagi, kes pikali viskaks, et teda köie abil kinni hoida, väga nutune tunne tulla.

Mauditi kuru. 4100 m

Mauditi kuru. 4100 m

Kõik viis meeskonnaliiget kukkusid mäge vallutades vähemalt korra lõhesse.
Kuid kõige raskem on otsustamine. Männard võrdleb seda pimemale või seotud silmadega poksiga.

Väljas on udu ja tuisk. Jääda paigale või minna alla? Kas oodata veel ilma paranemist? Aga äkki läheb hullemaks? Aga äkki läheb paremaks? Tavaliselt tuisk üle nädala ei kesta, nii et ehk ootaks veel? Tavaliselt ei kesta, aga võib-olla seekord kestab? Mida tähendab pilvedesse tekkinud auk?

Männard ei tahaks loodust ega mägesid vastaseks pidada, kuid mägedes ei jää muud üle. Pead aimama, kuhu ta järgmiseks virutab. «Sest mingil hetkel tuleb arutelu lõpetada ja otsus vastu võtta.»

«Tühised» sada meetrit
Näitleja seltskonnal polnud kordagi tõsist tüli või arveteklaarimist. Varasematel mägireisidel on Männard kogenud, et tüli võib tõusta sellestki, kui ühed söövad riisi- ja teised tatraputru.

Männard on üdini rahulolev, sest vaatamata kõigele sai Mount Blanci tipus tõesti ära käidud. «Üleval olles mõtled küll, et tühised 100 meetrit jäävad minemata, läheks alla tagasi, et mis vahet seal on!» Aga kui alla jõuad ja küsitakse: käisid tipus ära või? Mis sa ütled siis? «Et… eee… nojah… teoreetiliselt küll…» Kui prantslased ei oleks üles tulnud ja öelnud, et see ongi tipp, poleks Tarmo Männard teada saanudki, et on Mount Blanci otsas käinud.

«Muidugi on kogu aeg hirm. See hoiabki üleval. Aga väga ilus on seal ka.»

Üllar Rosenfeldt ületab lõhet (Bergsgrundi)

Üllar Rosenfeldt ületab lõhet (Bergsgrundi)

Postitatud Alpinism