Heitlus lumetormis – Mont Blanc 2002 (kroonika)

«Igal aastal pidi seal viis-kuus inimest surma saama!» õhkab äsja Alpide kõrgeima tipu Mount Blanci vallutanud Nukuteatri näitleja TARMO MÄNNARD.

Männardil (34) on kaks sõrme paistes ja klassikaline alpinisti- ehk panda-karu-päevitus näol. Ta on kaalus kõvasti alla võtnud, kuid üdini õnnelik. Näitleja seni rängimat mäkketõusu kroonib väärikas ja paljudele vaid unistuseks jäänud pärl — Mount Blanc.
Varasemal kolmel aastal on matkahull näitleja käinud Kaukasuses Elbrusel. «Mount Blanc on hoopis teine asi!» hindab Männard. «Palju salakavalam.» Salakavalust süvendas seegi, et keegi viieliikmelisest seltskonnast polnud varem Mount Blancil käinud.

«Me imestasime, kuidas mõned alpinistid ronisid haruldase hoolimatusega, nad tulid 50meetrisest püstloodsest seinast peaaegu ilma julgestuseta üles,» kirjeldab Männard, kelle kamp julgestas ennast mõne arvates «liiga üle». «Aga tulime ka eluga tagasi!»

Elu võikaim torm
Ilmad olid väga halvad. Mingil hetkel nelja kilomeetri kõrgusel täitus üks kahest telgist öö jooksul lumega ja telgis maganud inimesi tuli hommikul välja kaevata. Mis muud, kui koliti kõik teise telki kokku. Nii veedeti viiekesi kaheinimesetelgis kolm päeva ja kolm ööd ning oodati ilma paranemist.

«Lihtsalt istud, välja ulub torm, seinad on lume all, ukseauku kaevasime kogu aeg vabaks,» muljetab Männard. Lõpuks ei ole enam midagi rääkida. «Unistad sellest, mida all sööma hakkad, uurid kaaslaste seksuaalseid eelistusi, et kas meeldivad suurte või väikeste rindadega naised. Siis unistad uuesti söögist!»
 

Kui järele oli jäänud ühe päeva söögivaru, otsustati alla tagasi minna. Rada oli kinni tuisanud, ilm udune, torm süvenes ja pikapeale jõudis kätte öö.

Kuni korraga ilmusid udust päästjad, kes küsisid, kas tohib aidata. Päästjad võtsid abi mõttes ära kamba naisliikmete seljakotid — mille peale tuul tüdrukud lihtsalt pikali puhus.
Männard ütleb, et see oli tema senise elu kõige tugevam torm. Lõpuks, läbi häda ja vaeva, jõuti hotelli, kus, oh seda õndsust, sai kraanist non drinkable (joomiseks kõlbmatut — toim) vett juua ja ilma linadeta nari peal kareda teki all magada.
Kuid seltskond ei andnud alla. Oli ju lubatud, et Mount Blanci tippu viiakse Nukuteatri lipp ning kümme perepääset ükskõik millisele Nukuteatri etendusele.

Ootamatult tippu
Mis kehvasti, see uuesti. Maha jäeti paistes varvastega naisterahvad, üks telk, priimus. Kaasa võeti üks konserv, üks viilutatud sai, kuivatatud liha, tahvel šokolaadi ja hematogeeni, riided, mis seljas, ja igaüks ühe magamiskoti. Ja jäädi, vastupidiselt ilmaprognoosile, jälle tormi kätte, mis painutas isegi telgi metallkaared kõveraks.
Ei, seekord alla ei mindud. Järgmine päev oli udune. Sellest hoolimata jätkati teed tipu suunas. Nähtavus oli mõni meeter, tuiskas, aga muudkui mindi.

Mount Blanci tipu kõrgus peaks olema 4807 meetrit. Kui aga kaasas olnud GPS näitas kõrgust 4812, oli selge, et midagi on viltu. Jäädi ootele. Tundus, et siin peaksid olema inimesed varemgi käinud, sest lumes säras mitmeid kollaseid laike. «Me olime juba videokaamerasse seletanud, et siin me nüüd oleme, teoreetiliselt kohal, kuskil tipu lähedal. Papp on magama pandud, kaks nädalat ronitud, ja mitte halligi!» naerab Männard.

Korraga lõi ilma pisut selgemaks ja oli näha, et mäe ühel poolel pole enam midagi, pole kuhugi kõrgemale minna. Hetk oli tõeliselt lühike, isegi pildistada ei jõudnud. Siis lõi ka teiselt poolt lagedaks, ja jälle ei olnud kõrgemal midagi. Kõheldes avati ka traditsiooniline «tipuõlu», mis oli Eestist kaasa toodud.

Eestlaste kõhklused hajutasid udust ilmunud prantslased, kes ütlesid, et see ongi tipp.
Kuulus rist Mount Blanci tipus oli üleni lumme tuisanud. «Ja kuigi piltidest pole aru saada, et tegu on tipuga — kodus, valge lina taustal oleks ka võinud samasuguseid pilte teha —, siis mina ise ju tean, et me seal käisime!»

Üleval selgus ka, et tipusigar jäi alla maha. See tõmmatakse ära lähitulevikus reisipilte ja -filmi vaadates.

Kuna tipust lume alt oleks Nukuteatri pileteid võimatu leida, peideti need natuke allapoole, kaljude vahele. Koos piletitega kuulub «aarde» hulka neliteist «Tallinna» kommi, üheksa šokolaadimedalit, kaks toosi Eesti tikke ja igaks juhuks paar pakki Liptoni teed.

Kõige raskem on otsustada
Üleval süüa eriti ei taha, kuid selle eest on kogu aeg janu. Juua oleks tervislik vitamiinisegusid, mitte haljast, Viru Valge pudelis kõhu peal sulatatud lumevett, mis viib soolad kehast välja ja millest tõuseb ainult halba. Jõud kaob ära.

Järgmiseks reisiks kavatseb Männard aurutada limonaadidest ja mineraalirohkest veest vedeliku välja, sest vett on üleval küllalt.

«Kui esimene kord täisvarustusega alla läksime, siis kottide tõttu liikusime kümne sammu kaupa. Astud kümme sammu, puhkad kümme hingetõmmet,» jutustab Männard, kellele oli tema sõnul nende sammude astumine tõeline kangelastegu.

Kasside (mägironimistallad — toim) alla jäi sulalumi kinni, astuda tuli 10–15 cm paksuste kompade otsas. «Arvan, et see oli mu elu kõige raskem päev,» kirjeldab Männard. «Mul oli vaja eesoleva inimese seljakotist kirka kätte saada, ta oli nelja sammu kaugusel. Lihtsalt nutt tuleb peale, sest tunned, et ei jõua neid samme astuda.»

Mägironimine on kollektiivne sport — ei võidelda ega ei võistelda, vaid minnakse koos. Üksinda eest ära minejal võib sellel hetkel, kui ta lõhesse kukub ja pole kedagi, kes pikali viskaks, et teda köie abil kinni hoida, väga nutune tunne tulla.

Mauditi kuru. 4100 m

Kõik viis meeskonnaliiget kukkusid mäge vallutades vähemalt korra lõhesse.
Kuid kõige raskem on otsustamine. Männard võrdleb seda pimemale või seotud silmadega poksiga.

Väljas on udu ja tuisk. Jääda paigale või minna alla? Kas oodata veel ilma paranemist? Aga äkki läheb hullemaks? Aga äkki läheb paremaks? Tavaliselt tuisk üle nädala ei kesta, nii et ehk ootaks veel? Tavaliselt ei kesta, aga võib-olla seekord kestab? Mida tähendab pilvedesse tekkinud auk?

Männard ei tahaks loodust ega mägesid vastaseks pidada, kuid mägedes ei jää muud üle. Pead aimama, kuhu ta järgmiseks virutab. «Sest mingil hetkel tuleb arutelu lõpetada ja otsus vastu võtta.»

«Tühised» sada meetrit
Näitleja seltskonnal polnud kordagi tõsist tüli või arveteklaarimist. Varasematel mägireisidel on Männard kogenud, et tüli võib tõusta sellestki, kui ühed söövad riisi- ja teised tatraputru.

Männard on üdini rahulolev, sest vaatamata kõigele sai Mount Blanci tipus tõesti ära käidud. «Üleval olles mõtled küll, et tühised 100 meetrit jäävad minemata, läheks alla tagasi, et mis vahet seal on!» Aga kui alla jõuad ja küsitakse: käisid tipus ära või? Mis sa ütled siis? «Et… eee… nojah… teoreetiliselt küll…» Kui prantslased ei oleks üles tulnud ja öelnud, et see ongi tipp, poleks Tarmo Männard teada saanudki, et on Mount Blanci otsas käinud.

«Muidugi on kogu aeg hirm. See hoiabki üleval. Aga väga ilus on seal ka.»

Üllar Rosenfeldt ületab lõhet (Bergsgrundi)