tekst ja fotod: Tarmo Männard
Geopeitus on igati vahva ülemaailmne mäng, mis sai alguse
kaks aastat tagasi. Mängu käigus peidetakse ära “aardekast” ning veebilehe kaudu antakse teada aarde koordinaadid. Seejärel võivad paadunud aardekütid GPS abil seda otsima asuda. Alpinismipisikusse nakatunud Nukuteatri näitleja Tarmo Männard kutsus kaasa neli sõpra Mont Blanc´i vallutama ja geopeitust mängima.
Tour Ronde 3792m
Saatuslik kohtumine Jaan Künnapi ja Elbrusega
Kord tegime koos Von Krahli Teatri näitleja ning minu hea sõbraga Erki Lauriga üht lastesaadet, kus kohtasime Jaan Künnapit. Ronisime koos Künnapiga jääseina peal ja see meeldis hirmsasti. Varsti kutsus Künnap meid Elbrusele (5642 m). Mõtlesime, et miks mitte?
1999. aasta suvel käisime esimest korda mägedes ning sellest ajast peale olengi jäänud mägesid mööda käima. Üldiselt peaks inimene sellistes oludes tegelikult ära surema. Aga uhke tunne on tajuda, et ei-ei! Et mõistliku asjaajamise korral, mida ma muuseas ka oskan, on seal võimalik ellu jääda. Näiteks elada 4000 m kõrgusel kolm ööd-päeva tormi käes ja tulla alla ilma külma- ja vaimukahjustusteta.
Mont Blancile (4807 m) otsustasime minna sellepärast, et lisaks Kaukaasiale on põnev ka teistsugust mäestikku vaadata. Seekord läksime esimest korda pisema, päris oma viieliikmelise pundiga. Eelnevad korrad olima kohale sõitnud Künnapi ekspeditsioonidega, mille moodustasid kümned ja kümned inimesed. Mina, mu klassivend ja väga hea sõber Kaido Pähn, samuti hea sõber ning Jaan Künnapi jünger Üllar Rosenfeldt ning kaks tüdrukut Anu Audse ja Vilja Heinmets.
Kaido, Vilja, Anu ja Üllar. Üleval on Tarmo.
Retk algas 5. juulil 2002 kell 20.00 Nukuteatrist. Reede õhtul ja öösel läbisime autoga Eesti ja Läti. Kui päike laupäeva hommikul tõusis, olime Läti ja Leedu piiril. Kui hommikul silmad lahti tegin, olime keset Poolat. Laupäeva õhtuks jõudsime Poola-Saksa piirile. Öösel sõitsime läbi Saksamaa, pühapäeva hommikul olime Šveitsi piiril ning juba pühapäeva pärastlõunal kella kuue paiku tõusime viimase tõstukiga 3000 m kõrgusele.
Itaalia poole peal on mägihotell, mida kutsutakse Torino hütiks. Meie telkide ligidal oli aedik ning märk mehest, kes kukub lõhesse. Oli selge, et aediku puhul oli tegemist eriti lõherikka piirkonnaga. Hoidsime siis sellest kohast kaugemale. Aga oh üllatust! Esmaspäeva hommikul oli aga aedikus kümneid ja kümneid inimesi, kes võtsid lamamistoolidel päikest. Tuli välja, et mitte nemad, vaid hoopis meie olime need kelle kohta märk kehtis!
Mingid jaapanlased koputasid meie telgile ning küsisid, et kas me tõesti ööbisimegi siin? Saanud “jah” vastuse, järgnes aupaklik palve, et kas nad tohivad meiega koos pilti teha? Neile oli see ilmselt ennekuulmatu, et keegi võib magada väljaspool hotelli. Liiatigi telgis ja veel lume sees.
Aklimatiseerumiseks tuleb teatavasti alustada madalamatest mägedest. Võtsime meiegi alustuseks ühe väiksema mäe, mille nimi on Tour Ronde (3792 m). Tublid itaallased olid sinna mäetippu tassinud ka ühe jumalaema kuju. Tagasiteel tagasi vajus ühel järsul lumenõlval korraga lumi mu jalge alt ära ja hakkasingi allapoole libisema. Lõin küll kirkavarre lumme, aga ei jõudnud seda õnnetuseks nii korralikult teha, et see mind kinni oleks pidanud. Jõudsin veel röögatada “kukun!”, kui uperpall algaski. Õnnetuseks oli allpool üks kiviplaat ja vasaku käe kaks sõrme jäid kukkudes kirka ja kivi vahele. Kuulsin näppudes vastikut raginat. Ainumas soov oli seisma jääda, sest olin köies esimene. Minu järgi tulid Anu, Vilja, Üllar ja Kaido. Kartsin, et kuna olen Anust kõvasti raskem, tõmban ka tema tasakaalust välja ning hetke pärast uperpallitab Anu mulle ülevalt järgi. Viljal oli natuke rohkem aega end kinni pidada, aga kas temagi jõudnuks kahte inimest kinni hoida?
Äkitselt tõmbus köis rapsakaga pingule. Jäin seisma ning ajasin end üles. Nägin, et Anu oli nagu kord ja komme surunud kirka vartpidi lumme kinni ja heitnud kirkale kõhuli peale. Köis on seotud nõnda, et tõmme tabab esmalt just kirkat. Ajasin end püsti. Välise visuaalse vaatluse põhjal võis järeldada, et sõrmeluud on siiski terved. Lahastasime siis sõrmed tipusigarihülsiga.
Tol hetkel hämmastas mind tõsiselt, kuidas küll Anu nii kiiresti reageerida jõudis. Hiljem sain seda omal nahal tunda. Laskumisel Mont Blancilt kuulsin, kuidas Vilja karjatas: “Kukun!” Vilja oli sidemes keskmine. Tema ees oli Anu ning järgmine mina. Kuulsin karjatust, vaatasin rahulikult üles, et ega ta jumalapärast oma 2 cm pikkuste “kassidega” mulle otse pähe potsata? Nägin, et ta läheb ilmselt minu kõrvalt mööda. Surusin kirkavarre lumme ja lõin rusikaga takka. Heitsin kirka selga kõhuli ootele. Ootasin. Alles jupi aja pärast jõudis rapsakas minuni. Tajusin, kuidas hetkel, kui keegi kukub, aeg justkui seisatuks, kuigi tegelikult toimub kõik uskumatu kiirusega
Esimene tõus 3300 meetrilt 4100 m kõrgusele Mauditi kurule osutus äärmiselt rängaks. Seda 800 meetrit käisime päev otsa ning lõpus jaksasime astuda vaid kümne sammu kaupa. Jõudsime peaaegu pimedas surmväsinutena Mauditi kurule ning panime laagri üles. Lumi oli üsna paks, telgi jaoks tuli süvend kaevata. On üsna oluline omada kaasas labidaid ja on päris tähtis, et telki osataks üles panna kinnastega ja pimedas. Meie tegime kodus pimedas toas spetsiaalset telgipüstitamise trenni.
Järgmisel hommikul otsustasid Kaido, Üllar ja Vilja vallutada veel ühe pisikese naabruses oleva 4200 m kõrguse Mont Taculi mäetipu. Meie Anuga eelistasime puhata ja saapaid kuivatada.
Õhtuks ilm halvenes ja teisel päeval tabas meid tõeline lumetorm ning järgmised kolm päeva istusime telgis. Õhtuti oli taevas küll heledam ning panime ennast tõusuks valmis, kuid kui hakkasime saapaid jalga tõmbama, tõmbus kõik taas uduseks ning torm jätkus täie hooga.
Viiekesti kaheinimesetelgis. Torm 4000 m kõrgusel.
Meil oli kaks telki. Kollane telk oli parem, Elbruselgi läbi proovitud. Oranzh telk oli hästi kerge, aga ta ei olnud spetsiaalne talvetelk, mis muidugi kätte maksis. Ta välisseintel puudusid nimelt lumepõlled ning ääre alt tuiskas lumi telki sisse. Telkijaid tuli hommikuti välja kaevata.
Esimesel hommikul kaevati välja mind ning Anut ja teisel hommikul kaevasime meie välja Vilja ning Kaido. Päris õudne tunne on öösel selle peale üles ärgata, et lumehang su rinnakorvile pressib. Seejärel otsustasime kõik viiekesti kolida teise, kahekohalisse telki. Aeg, mis me seal istusime, tundus lõputult pikk. Peale ootamise, rääkimise ja unistamise polnud midagi teha. Kõigele lisaks halvenevad külmas telgiriide hingamisomadused tunduvalt ja et kahe inimese asemel oli meid telgis viis, siis jäätus hingeaur telgiriidele ning olemine muutus üsna niiskeks
 |
 Geopeituse aarde peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles. |
Oli selge, et ega me üles ei pääse, sest alles oli ainult ühe päeva toidumoon. Keegi ei teadnud, kaua torm võib veel kesta. Peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale ära Nukuteatri aarde. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles.
Pärast nelja ööpäeva veetmist kaheinimese telgis hakkasime alla tulema. Ilm oli udune ja nähtavus üsna kehvapoolne. Meiega liitus veel kolm rootslast. Allatulekul oli üks üsna vastiku olemisega 3-4 meetri laiune ja arvatavalt paarisaja meetri sügavune jäälõhe. Rootslased hakkasid seda ületama. Esimene mees sadas sisse ja kukkus paar meetrit allapoole. Teised sikutasid ta siis kribinal-krabinal üles, oli näost valgem kui viikingid tavaliselt. Tegime ettepaneku proovida kõrvalt kaarega mööda minna. Nemad vastasid, ei-ei aitäh, meil veel toitu jätkub, kohtume paari päeva pärast all baaris!
Edasine laskumine oli päris karm, sest tõusis tuul ja udu tihenes. Äkki hakkas mägedes kostma valjuhääldist muusikat! Meile tundus see hästi absurdne, sest oli arusaamatu, kellele seda lasti ja miks peaks üldse lastama alpinistidele meeleolumuusikat mažooris ja minooris?
|
 Karm laskumine Midi mäelt lumetuisus ja muusika saatel. |
Õhtu hakul sattusime ühe hirmus vastiku lumeseina peale. Et mitte alla sadada, tuli saapaninadega kõvasti vastu seina taguda ning tüdrukud peksid enda varbad siniseks. Et ohutult minemiseks kulus aega, hakkas peagi hämarduma. Udu tõttu polnud näha, kui kõrgel olime. Vastik tunne oli ning siis küll hakkasin mõtlema, et miks ma seda ülepea teen ja selle eest veel raha maksan ja et kas see on nüüd nii lõbus ja et kodus telekapulti klõpsida on ju ka väga tore ja et kas ikka tõesti tahan seda veel…
Korraga hakkasid pimedusest paistma kaks valgusvihku. Tulijateks olid kaks prantslast. Olime eelnevalt juba näinud kummalisi mehi, kellel ei olnud mingit arusaamist ohutusest ja kes kell üks öösel tuiasid 4000-5000 m kõrgusel mägedes, ilma köiteta ja telgita. Need prantslased tundusid samasuguste totakatena. Küsisime joviaalselt:
“Can I help You?”
Prantslased vastu: “No, no. Can I help You?”
Üks tüdrukutest küsis, et mispärast te nüüd siis siia tulite? Mees ütles, et tulime siia “for You”. Oh imet, meile olid päästjad vastu saadetud! Nad olid tõelised sõgedad, sest lisaks endi seljakottidele rabasid nad selga tüdrukute pambud ja kimasid edasi-tagasi.
Pärast vaidlesime, oli neid päästjaid kaks või kolm? Nad olid nimelt nii kiired, et tundus nagu oleksid kõik kohad prantsuse mäepäästjaid täis. Neil oli kotis ka jäätee, mis maitses imehea, sest olime kümme päeva joonud vaid lumesulamisvett, mida oma rinnal plastviinapudelites soojendasime. Metsik torm, mis siis hakkas, oli mu senise elu suurim. Tuul puhus seljakottidest vabastatud tüdrukud pikali.
Päästjad vedasid meid Midi mäe all asuvasse hotelli, mis oli päris kallis, u 450 EEK/öö. Selle eest sai koreda teki ja padja. Ning magamiskoha kolmekordsel naril. Hoolimata sellest, et linad hinna sisse ei käinud, sai 10 päeva jooksul esimest korda end magades peaaegu aluspesuni lahti riietada.
Edasi oli vaja minna alla, natuke puhata, vaadata ka maad ja siis proovida ehk uuesti. Läksimegi ja kaesime kohalikke kuulsaid kohti. St Gotthardi mäekuru on iidne ühendustee Itaalia ja Šveitsi vahel. Seal asub ka St Bernhardi klooster, kus kloostrimungad aretasid vanadel aegadel välja erilised suured koerad – bernhardiinid. Väidetavalt pandi koertele rummivaadid kaela ja nad otsisid siis kurus lumme mattunud teelisi. Tänapäeval viib sinna autotee ja eksinud rändajaid pole vaja ka enam lume alt välja nuuskida, aga ega bernhardiinid sealt veel kuhugi kadunud pole- lavkade pealt müüdi igas suuruses kutsasid, rummivaadidki kaelas. Suur osa neist isegi haukus ja hüppas.
|
 Jumalaema kuju kohaliku baari akna kõrval St Gotthardi mäekurus.
|
Nagu ikka, on reisidel kõige huvitavamad erinevad pisiasjad, Nähtused, mis ei ole mitte üheski ametlikus kultuuriprogrammis ja millest ei räägi teile ükski giid. Sellepärast mulle giidid ja igasugu reisipaketid ei meeldigi. Antud kohas hämmastas mind see, et inimesed ei pidanud paljuks jätta ühe ehitise akna kõrvale seina sisse üht süvendit jumalaema kujukese jaoks.
Eestlastele oleks see oma ebapraktilisuse tõttu täiesti mõistetamatu. 1996. a Itaalias olles nägin ühte kividest ja tsemendist laotud grotti, mille sees oli jumalaema kuju ning tema jalge ees oli pisike bassein. Mõtlesin, et basseinis võiks ka kala olla. Ja ennäe! Olidki kuldkalad sees. Tabasin end plaanitsemas, et sellise groti võiks ju endale ka talu juurde ehitada, Teeks ühe suitsuahju ka sinna juurde või paneks vähemalt söögilaua-mõnus istuda, kui väljas vihma sajab… Korraga sai eri rahvaste mõttemaailmade erinevus selgeks. Nemad teevad koha lihtsalt kus seista, vaadata ja mõtelda, ning jumalaga omavahel olla. Eestlased teevad koha, kus kala suitsutada ja istuda ja kus on vihmaga ilus õlut juua.
Plaanisime ronida ka Monte Cervinole. Aga selgus, et justkui kiuste oli ka seal halb ilm. Meile öeldi, et tänavu oli sinna tippu tõusnud ainult kaks giidi ning kõik köied on reiejämeduse jääkooriku all. Olime täiesti löödud ja tundus, et kogu sõit on untsu läinud.
Arutasime igasuguseid plaane. Sõelale jäi kaks. Kas minna kohe koju või üritada veel kord Mont Blanci vallutada. Otsustasime, et sõidame korraks veel Mäe juurde tagasi ja seal kohapeal siis vaatame. Uurime ilma ja siis kaeme, mida edasi teha.
Oh imet! Mont Blancil päike siras ja sätendas. Öeldi, et ilus ilm püsib veel vähemalt kolm päeva.
Tüdrukutel olid varbad viga saanud ja nad jäid alla telkima. Võtsime kaasa minimaalse varustuse ja kimasime üles. Eelmisest 4000 meetri kõrgusel magamisest oli kasu. Seda 800 m tõusu, mida eelmine kord astusime kümne sammu kaupa päev otsa, kõndisime paar-kolm tundi. Jõudsime sinna, kus eelmisel korral telkisime. Läbisime veel ühe 60 kraadise kallakuga “nõelasilma” ning saabuski õhtu.
Mägedes läheb erakordselt kähku pimedaks. Ei mingit pikka piinlemist, nagu suvisel Eestimaal. All säras tuledes Chamonix. Otsustasime minna veel natuke edasi, sest polnud tasast kohta, kuhu mõnusasti laagrisse jääda. Kell üks öösel tulid ülevalt vastu kaks sõgedikku. Neil oli kahe peale üks taskulamp ja telki ega muud magamisvarustust polnud üldse. Pakkusime peavarju, kuid nad otsustasid edasi minna. Võimalik, et tegemist oli eriliste proffidega, aga karta on, et need olid ikkagi mingid “täidan-täidan-lõhet” mehed. Rohkem pole me neid igatahes enam näinud. Loodetavasti jõudsid nad ka tõesti alla. Minna oli neil igatahes 4-5 tunni jagu
Kui olime laagripaiga välja valinud ja hakkasime telki üles panema, tõusis kohutav tuul. Telk muutus tuule käes märatsevaks metsloomaks, kes ragises, mörises, rögises, plagises ja kel oli ainsaks sooviks sulle esiteks käpaga vastu vahtimist virutada ja seejärel jalga lasta. Kui selline telk peaks mägedes tuule käes lahti pääsema, siis karta on, et ükski naisest sündinu seda enam kinni ei püüa. Ühest küljest oli selline torm väga hirmuäratav, aga teist pidi uskumatult põnev. Saad proovile panna oma varustuse, teadmised ja füüsise. Saad proovile panna iseennast.
Hommikul kõndisime uhkes üksinduses edasi. Tavaliselt tõuseb tippu sadu inimesi päevas. Seekord mitte, sest ilm ei olnud tõusuks just sobivaim. Aga see oli ka meie viimane võimalus.
Võtsime kaasa ühe fotoka, ühe videokaamera, tipuõlle ja Nukuteatri lipu. Meil oli GPS, mis mõõdab õhurõhku ja määrab selle ning lisaks veel satelliidisignaalide järgi kõrgust. Mont Blanci tipu kõrgus on teatavasti 4807 meetrit. Kõndisime vati sees, nagu siilikesed udus. Nõlv muudkui tõusis ja tõusis. Läks raskemaks ning kõndisime kümne sammu kaupa. GPS näit: 4700 m… 4800 m. Edasi algas igavene jama: 4801, 4803, 4805, 4803, 4801, 4795 m – kurat! Kus see tipp siis on??? Aparaat näitas koguni 4812 m ja 4814 m. Selge, et midagi oli viltu. Istusime ja ootasime, äkki saab GPS kaineks. Ei saanud.
Päris nutt tuli peale, sest läbi tohutute raskuste oli tuldud siia üles! Oli sõidetud tuhandeid kilomeetreid, makstud tuhandeid kroone ja elatud nädalaid kitsukeses telgis. Nüüd olime kohas, kus peaks tipp olema ja, raisk, tippu ei ole udu tõttu lihtsalt näha!!!
Kusagil aga tipp olema pidi, sest ümberringi oli tohutult palju kollaseid kuselaike. Järelikult pidi siin olema käinud hulk inimesi, kel tuli seista ühe koha peal. Kaido otsustas, et vist ikkagi oleme juba tipus ning hakkas huilgama. Meie ei uskunud ja käisime äärmiselt kahtlustavate nägudega ringi. Kaido avas juba ka tipuõlle purgi. Siis tulid alt neli prantslast ning küsisime nende käest, et: “Kuulge, kas räägite inglise keelt, kas Teie teate, kus tipp on?” Nad vastasid, et: “Jah, räägime ja teame küll.” Meie hasartselt:” Noh, kus?” Nemad: “Seesama siin ongi.” Olime istunud pool tundi tipus, seda teadmata!!!
Kus siis läks kisaks ja sõjatantsuks! Meil oli üks 0,5 l purk õlut kolme peale ja jõime seda külma, jääsegust märjukest ligi kümme minutit. Tundsime ennast seal ülal üsna mõnusalt. Kuna ilm oli kehvapoolne, siis pakkus tipupäev harukordse võimaluse nautida mäge, mitte alpinistide horde.
Mont Blancilt alla tulles jõudsime taas Midi mäe jalamile, meid võõrustanud hotelli juurde. Sel korral otsustasime raha kokku hoida ja ööbida telgis.
Panime riidest kupli üles, võtsime joped maha. Võtsime kampsunid maha. Kaido võttis saapad ära ja siis… hakkasime meie Üllariga karjuma, et ta need kohe ja praegu jälle jalga tagasi paneks. Ta hea inimene panigi kohe saapad jalga tagasi. Põhjus oli nimelt selles, et… et noh, igal juhul nii kui Kaido öösel oma näo magamiskoti kapuutsi sisse pani, tõmbas ta nina ruttu välja, sest siis jõudis see hais ka tema enese ninna! Seetõttu nööris ta magamiskoti kaela juurest kõvasti-kõvasti kinni.
30 tunni jooksul, mil kestis see retk olime umbes tunni olnud telgis, söönud ja oodanud und, 2 tundi puhkepeatuste ajal puhanud , 6 tundi maganud ja tervelt 21 tundi kõndinud!
Järgmisel hommikul tõusime üles Itaalia poole peale viivasse köisraudteejaama. Aga ilmaennustus, mis lubas kolmeks päevaks ilusat ilma, ei pidanud paika. Olime pilve sees. Kuna ilm oli väga halb, siis selgus, et tõstukid Itaalia poole üldse ei lähegi.
Väga ilus neegritütarlaps, kes seal töötas, soovitas minna proovima Prantsusmaa poole peale. Läksimegi. Selgus, et esimene ja ainuke tõstuk sel päeval lähebki umbes 15 minuti pärast. Helistasime orgu tüdrukutele ning kutsusime nad Chamonix´sse vastu.
Koduteed otsustasime sõita juba natuke aeglasemalt. Keerasime kiirteede pealt maha ning sõitsime läbi pisikeste külade, kuhu turist ilmselt iial ei satu. Ei kujutanud ette, et Prantsusmaal on niivõrd tohutud metsamassiivid. Nägin maja, mille kõrvalhoone seinad olid tehtud põletamata ja õlgedega segatud savist. Majal oli laastukatus. Eestis olen nii arhailist ehitist näinud ainult sugulaste juures Vaabinas.
Täiesti sürrealistlik pilt avanes ühe majalobudiku kõrval asuvas sama logus puukuuris. Üks pool oli täis puuhalge ja ülejäänud poole võttis enda alla must kiiskav Porsche.
Sõitsime mööda üht päris pikka mägedevahelist orgu. Arvata on, et talvel puhuvad seal ainult ühesuunalised tuuled, sest kõikide orus paiknevate hoonete lõunapoolsed küljed olid tsinkplekiga üle löödud. Kui esimesse külla sisse sõitsime, siis oli päris jabur pilt: plekkmajad, plekktuulik, plekk-kirik. Ühes mägedevahelises orus, kus asus hiiglasuur koobas, avastasime enda üllatuseks, et koopaseinad olid täiesti tavalisest paekivist! Geoloogid ilmselt praegu muigavad, aga meile oli see tõeline üllatus. Paekivi on settekivim, mis tähendas seda, et see koht oli kunagi olnud merepõhi.
Saksamaal tegime pikema peatuse Stuttgardis, kus elab väga tore inimene, kuulus teatrisõber, nahakunstnik ning viiendat põlve raamatuköitja hr Hans Peter Frölich. tema juures nautisime siis kaks päeva ka tavapärast euroturisti elu.
Kurikuulus nukuteatri näitleja.