Teekond raudteejaamast Gouter laagrini
Teekond Gouter laagrist Mont Blanci tippu
Kuni selle reisini olime mägedes käinud vaid Bussi või autoga:
Kunagi varem pole me mägedesse lennanud lennukiga.
Seekord läksime miski odavlennufirmaga. Tallinnast Milanosse. Kui lennujaamas lennuki hilinemise tõttu Tallinna lennujaamas tundidepikkust molutamist mitte arvestada, oli kohalejõudmine tõeliselt kiire. Vaid mõned tunnid ja oligi Itaalia!
Eks miinuspoolele tule panna see, et kottide kaalu vähendamiseks olime enamus riideid endale selga toppinud. Olime oma talverõivastega suvises Itaalia lennujaama passijärjekorras üsna koomilised.
Kampsunid ja suusapüksid ja joped. Toitu ei ostnud me seekord üldse kaasa. Kaalupiirang! Pidime ostma kohapealt.
Lennujaamas bussiga rongijaama ja sealt juba rongiga Šveitsi.
Siis sõitsime veel teise rongiga.
Ja siis veel kolmanda rongiga
Ja olimegi kohakeses, nimega Les Houches. Käisime poes süüa ostmas. Otsisime üles köisraudtee jaama. Sealt jõudsime viimase tõstukitega üles. Sarnaselt paari aasta tagusele ekspeditsioonile, mil kah viimaseks sõiduks kohale jõudsime.
Telkisime haljal alpiaasal.
Alpiaas.
Mäletan, missugust värinat tekitas see sõna kui õppisime kuuendas klassis geograafiat. See sõna kõlab juba kuidagi kargelt ja jahedalt. See kõlab justament seikluse algusena.
Alpiaas.
ALPIAAS.
Ilus!
Ja nüüd olimegi taas siin. Alpiaasad haljendasid me ees. Allpol oli metsapiir, kõrgemal oli lumekõrb.
Õhk oli jahe, õhtu oli lähenemas. Turistilõksuks mõeldud baar hakkas uksi sulgema.
Jõudsime veel osta õlled ja neid lamamistoolidel nautida. Pisikesed, 330 ml õlled, mis maksid 5 EUR.
Tulid meelde nii mõnedki asjad, mis maha olid jäänud.
Eeskätt muidugi tee.
Korjasin kilekoti sisse kuusevõrseid.
Mägirong laviinikaitsekatuse all
Hammaslatiga raudtee
Sealt oli ka päris tõelise mägiraudtee peatus. Seesuguse, nagu neid postkaartidel näidatakse. Mitte kahe, vaid kolme rööpaga. Kolmas, hammastega rööbas on keskel. Seetõttu rong mitte ei sõida, vaid justnagu ronib. Aeglaselt ja kõrisedes. See-eest on rongi poolt ronitavad kalded üsna muljetavaldavad.
Oligi viimane peatus ja kõik hakkasid üles rühkima. Kõige ees tormas Kaido. Teist korda mägedes olev Vilja rühkis kah, nagu hobune. Mina löntsisin kõige taga teistele järele. Jõudsime lumeni. Kõndisime tunnikese. Ja teise veel. Muudkui aga võtsime tõuse.
Eks ühel hetkel tundus, et aitab küll. Ega hulluks ei saa kah minna! Mägi ei lähe ka homme kuhugi. Otsisime sobiva ja piisavalt ohutu koha, tasandasime platsi ära ja lõime laagri püsti. Panime telgi. Ehitasime tuule eest varjatud toidutegemiskoha. Torkasime sini-must-valge lipu käimiskepi külge ja suskasime lumme.
Keetsime maitsvat kuuseokkateed. Eemalt rühkisid alpinistid. Nemad olid otsustanud ööbida kõrgemal. Viisin neilegi maitsvat keedust.
Ajasime juttu. Laulva aktsendiga inglise keel kõlas kuidagi tuttavlikult. Lätlased, kurat!
Esimene laager kõrgusel 2800m
Lätlased joovad Tarmo pakutud kuuseokkateed
Järgmine päev kõndisime edasi. Aega meil oli. Plaan oli minna 3000m kõrgusele ja oodata seal Üllarit ja Airet, kes pidid startima Tallinnast mõned päevad hiljem.
Järgmine päev edasiminemisega ei kiirustanud. Tõusta oli vaja vaid paarsada meetrit. Seal oli kaardi järgi telkimiseks sobiv platoo. Pooleteise tunnikesega olimegi kohal. Kaardil oli koha nimeks märgitud “Refuge de Tete Rousse” Niipalju, kui aru olen saanud kasutatakse eesti keeles “Refuge” tõlkimiseks väljendit “Hütt”. Veidralt see kõlab, aga olgu ta siis hütt. Meie ööbimiskoht oli kuninglik! Paarisaja meetri kaugusel telgist asus isegi pottidega peldik. Vast sadakond meetrit meist kõrgemal asus mägirestoran, ehk siis hütt.
Tegime oma olemist nii mugavaks, kui saime. Kolm päeva sisustasime lugemisega (“Matkaspordi käsiraamat ja ajakirjad “Eesti loodus, ning “Maaja”), uute sõlmede õppimise, soojadel kividel külitamise ja muu sarnase mittemillegi tegemisega.
Ühe korra riietusime ka õhtutualettidesse, (Suusapüksid, fliisid, kampsunid, joped, saapad, kassid ja mustad keevitajaprillid) ning läksime restorani. Nautima Prantsuse mägitoitude kõrgkultuuri.
Kaido ostis riisi kanakoibadega välja ja minu poolt olid õlled.
Mägirestoran 3100 m kõrgusel. Nurgas saapariiul.
Restorani meenutasid seal eeskätt muidugi hinnad.
Täpseid hindu ma ei mäleta, aga kindlalt oli tegemist minu elu kallima riisi ja kallimate kanakoibadega
Aga noh, võib ju arvata, et maailmas on kallimaidki toite.
See mõte leevendas pisut kurgus olevat raha maitset.
Väljudes avastasime ukse kõrval kaks toredat silti:
RIDE TODAY, WORK TOMORROW
MERCI LES GARĆONS DE NE PAS URINER DEVANT LE REFUGE
Võimalusel teevad alpinistid telgi ümber kaitsevallid. Olenevalt asukohast on nad lumest või kividest. Plussid ja miinused on mõlemail.
Kividest vallid on kapitaalsed ehitised, aga neid on reeglina vähe, sest kõrgel mägedes on kividega kitsas käes. Lisaks on nende ülesladumine pikk ja oskusi nõudev protsess. Sest kivivall ei tohi ju esimese tuulega telgile kukkuda. See-eest kestab ta aastast aastasse. meil õnnestus saada seekord telgi kaitseks lausa lume-kivivall!
II Laagri ehitamine
Vilja silmade kõrvetamine
Lumevallid sarnanevad papptaldrikutest söömisele. Kui on olemas labidad, siis käib ehitamine võrratult kiiremini. Kui labidaid pole, kaevatakse supipoti ja muu käepärasega. Samas kipuvad lumevallid ereda päikesekiirguse käes vaikselt sulama. Ja neid tuleb aegajalt kohendada.
Leidsime endilegi lumevallide vahele telgikoha. pidime seda vaid natuke taastama.
Järgmisel hommikul olid meie naabrid liikunud kõrgemale.
Kuna ilm oli ilus ja nende poolt mahajäetud lumevallide vahel oli ka tuuletu, võtsime Viljaga pisut päikest.
arvestades päikese intensiivsust piirdusime umbes 20 minutiga.
AGA…
mina olin oma silmad kaitsnud dressipluusi varrukaga. Vilja hoidis niisama silmi kinni
Olete ju kuulnud vanasõna lollist, kellega pidi kirikus ühte-teist juhtuma.
Saatuse tahtel polnud mina seekord see loll
Katse tulemusena selgus, et 3000m kõrgusel päevitades EI KAITSE silmalaud meie nägemisorganeid kiirguse eest piisavalt!
Vilja silmad olid seansi lõpuks punased kui albiinoküülikul, ajasid vett välja ja valutasid.
Ega palju võimalusi meil silmaderaviks polnud.
Must side oli ausalt öeldes ainus.
Umbes ööpäevaga olid ta silmad siiski kenasti taastunud.
Õhtul koputati telgile
“Hei, oletteko Virolaiset?”
Ajasime juttu.
Lipp telgi kõrval on tore asi. Elu sees poleks soomlased muidu eemalt aru saanud, et naabrid telgivad.
Kolme päeva pärast jõudsid kohale ka ka ülejäänud reisiseltsilised.
Mobiil on tore asi. Elu sees poleks Üllar teadnud meile alt puuduvat teed ja suhkrut kaasa osta. Rääkimata sellest, et meid varemkäimata mäenõlval üles leida.
Edasi läks asi põnevaks.
Meil seisis ees umbes 700 meetrine tõus mööda järsku kivist mäekülge.
Alt vaadates tundus ta olevat vertikaalne. Hiljem selgus, et nõnda see polnud.
Tegemist ei olnud lausa seinaga, vaid umbes mustamäe “vanaka” kaldega kaljurünkade ja kivikuhjaga
Piltlikult öeldes tuli ronida toolile, toolilt puuriidale, sealt puukuuri katusele, sealt garaaži katusele, sealt majakatusele jne jne jne. Kohati oli laugem, kohati läks ronimine päris järsuks.
Ainult et ronida tuli 700 m kõrgusele.
Tallinna teletorn on 314m
Munamäe kõrgus jalamilt tippu on umbes 60 meetrit.
Kusjuures seljakottides on kogu padajänn. Muuhulgas ka plätud ja suveriided.
Autot, kuhu üleliigseid asju jätta, meil ju polnud.
Tõusu allosas pidime ületama ühe kuluaari.
Teaduslikult öeldes on kuluaar süvend kaljunõlval, mida mööda variseb alla murendmaterjal.
Eesti keeles on tegemist mäeküljel kulgeva lameda kraaviga, mille põhja kogunevad lõpuks ülevalt alla veerevad kivid.
Sarnaselt vee kogunemisega kraavi.
See kuluaar oli koht, kus kive tuli peaaegu pidevalt. Alla veeres nii väiksemad kivikesi, kui ka inimpea suuruseid ja suuremaidki kaljurünkaid. Kuluaar oli praktiliselt sama kõrge, kui ronitav lõik- siis ligikaudu 700 meetrit.
Kusjuures mäe kalle oli ületamis koha peal umbes 45 kraadi. Kõrgemal tõusis kuluaari kalle kohati ca 60 kraadile
Hoog oli võimas ja suurematele kividele otse ettejäämine oleks lõppenud epitaafiga kusagil kaljuseinal. Kuluaari alguses oli näha kalju külge kinnitatud silti.
Õnnetuseks oli ta nii väike, et rajalt polnud võimalik teksti korralikult lugeda.
Lähedalt lugedes selgus, et sildile oli kirjutatud midagi puhtas prantsuse keeles.
see kõlas nii:
POUR VOTRE SECURITE ACCROCHEZ VOUZ AVEC UN MOUSQETON UNE …..
Kusjuures viimane sõna oli aja jooksul üldse kustunud!
Kuluaar ja pisike prantsuskeelne hoiatus
Kaljudel. Me selja taga on kuluaari ülemine ots.
Nii ei saanudki me teada, et mida see tähendab. Kas:
” MOUSQUETON OLI “KOLMES MUSKETÄRIS PORTHOSE TEENER JA PRAEGUSEKS ON…”
Või hoopis:
“ÄRGE KARTKE, MOUSQUETON LOOBIB ÜLEVALT KIVE AINULT TEIE HIRMUTAMISEKS, ET ….”
Ehk pigem:
“KIVIGA PIHTA SAANUD VÄLISMAALASED MINGU MOUSQUETONI KÄEST PLAASTRIT….”
Või midagi muud rohkem- ehk ka vähem olulist
Eriti ohtlik oli umbes 10 sammu pikkune lõik. Alt vaadates oli näha, kuidas allakukkuvad kivid olid sealt lume mustjaspruunikaks nühkinud. Kogu kuluaari laius oli umbes 100 sammu.
Seda kohta tasub ületada varahommikul. Siis lumi veel ei sula ja on ka vähem väljasulavaid- allakukkuvaid kive .Meie jõudsime sinna umbes kell 8. Päike polnud seda mäekülge veel soojendama hakanud.
Kive kukkus üsna harva. Aga siiski.
Ülevalt tulidki kaks peasuurust rahnu, mis omavahel kokku põrgates allapoole kihutasid. Äkki lõi üks teise umbes sinnakanti, kus meie passisime. Oli üsna kindel, et ta meid siiski ei taba.
Ei tabanudki!.
Ta tabas hoopis ühte suuremat kaljurahnu ja purunes õnnetuseks kildudeks. Ja iga kild kihutas juba hoopis omaette suunas. Ja vot nendest kildudest üks meid tõepoolest tabas.
Või noh…… mis “meid”
Kivikild tabas Airet!
Tüdruk sai vast poole rusika suuruse kiviga vastu jalga. Ilus sinikas jäi mälestuseks sellest kaunist hommikust
Seekord läks õnnelikult.
Seda kuluaari ületades tekkis meil meie mägironimise ajaloo suurim konflikt.
Praktika on näidanud, et nn paarikaupa mägedes reisides on konfliktid kerged tulema.
Veel hullemad konfliktiallikad on vist ainult kanuureisid. Seal minnakse tülli veel kiiremini.
Kusjuures mägedes võivad tekkida konfliktid kahtepidi:
1) Tüli mehe ja naise vahel- olen isegi Anu peale karjudes “perseid” ritta ladunud
2) Tüli oma naist kaitsva mehe ja kellegi teise vahel
Seekord puhkes tüli nr 2.
Jooksime kõige ohtlikumast kohast üle. Viiekesi ühes köies. Mina, siis Vilja, Kaido, Aire ja Üllar.
Meie taga tuli kahene välismaalaste köiskond.
Enne kuluaari lõppu rauges Aire jõud. Meie olime sel hetkel juba peaaegu ohutuses, aga tagumised tulijad veel mitte.
Kaido käskis minna veel paarkümmend sammu edasi.
Aire ei jaksanud.
Üllar ütles Airele, et tõmmaku too hetkeks hinge.
Sekundid kulusid.
Kive polnud, aga võisid iga hetk tulla.
Mehed vaidlesid.
Aire kogus end, ja sammus veel paarkümmend sammu. Nüüd olid ka tagumised ohutuses.
Kive ei kukkunud ikka veel.
Siis lasti kaljumürakate vahel oma keelepaelad valla.
Emotsioonidega oleks võinud lõunasöögiks supivee tarbeks lund sulatada.
“Mägedes saab gruppi juhtida vaid üks! Otsuseid peab langetama juht. Ja kriitilises seisus ei ole demokraatial kohta. Arutada võib pärast. Kui juht ei ole usaldusväärne, võib valida uue. Aga niikaua tuleb täita käsku!”
“Kui inimene ei jõua, siis pole sul õigust teda SUNDIDA!”
“Aga tagumised olid OHUS!”
“Aga ta ju ei SUUTNUD ASTUDA!”
“Ta peab LEIDMA endas JÕUDU!”
“Kui jõudu pole, siis KUSTKOHAST ta seda LEIAB?”
Kõrvalt oli seda päris jube jälgida. Mina filmisin ja naised olid lihtsalt vagusi. Inetuks asi ei läinud, aga okas jäi sisse.
Lõpuks rahuneti, võeti kassid jalast ja hakati mööda kaljurünkasid. Ülespoole turnima. Nagu lapsena vanaema juures.
Ikka pingilt puuriidale ja puuriidalt katusele. Ja katuselt teisele katusele. Vahepeal veel sekka lauahunnikule kah!
Ja nii edasi ja edasi ja edasi ja edasi. Ohtlikumates kohtades olid kaljusse kinnitatud trossid. Naelte kaljusse tagumine on Alpides keelatud
Me ronisime seda peaaegu terve päeva.
Vilja ronimas. rada kulgeb mööda kaljuharja.
3700m. Rünkpilvede kõrgusel.
Õhtuks jõudsime järgmise Gouter`i hüti juurde. Seegi koht oli taas luksmodern! Mägirestoran toidutegemislauad ja kujutage ette, et meeste peldikus olid lausa pissuaarid!
Mingid vene mägironijad- presentjopede järgi kaugelt näha, et kurjad mehed, mitte niisama soolapuhujad, istusid lumel ja maitsesid puuvilju. Nad olid need ilmselt seljakotis alt üles tassinud.
Tassida seljakotis frukte. Müstika!
Kuigi……… kunagi ammusel aal tassiti mäkke minnes seljas üles isegi lõkkepuid!
Ja esimene Mont Blanci tipu otsastst tehtud foto oli valmistatud märgkollodiummeetodil. See tähendas, et et pildistada tuli niiskele klaasnegatiivile.
Mis omakorda tähendas, et klaasplaat tuli ette valmistada kohapeal ja kohapeal ka ilmutada.
Mis omakorda tähendas, et tippu tuli vedada nii kemikaalid, kui ka mustast riidest telk-fotolaboratoorium!
Ja lõppude lõpuks, Hannibal oli see kes läks üle Alpide 60 000 mehe ja 37 elevandiga. Elevantide soojendamiseks oli vaja kaasa tassida taas lõkkepuud, millel soojendati veepudeleid, et lõunamaaloomad öökülmas hinge ei heidaks.
Mis on selle kõrval mõni õun!
Aga siiski.
Paarisaja meetri kaugusel hütist oli laager ja sinna sättisime üles oma telgi. Tutvusime naabritega.
Oli igasugu rahvast. Oli kaks poola noormeest, kes olid Alpiesse jõudnud Poolast hääletades. Nende varustus oli hääletamise tõttu ikka üliaskeetlik. Kirkat neil polnud. Labidat polnud. Telgi tuulekaitse koosnes ilusatest supipoti kujulistest lumesilindritest. Telki ma teadsin. Samasugusega olime käinud kunagi Anuga Itaalias hääletamas. Nn “Himaalaja ” tüüpi telk. Kahe püstvaiaga, selline, mida klassiekskursioonide ajal öösiti kerge vaevaga kokku lasti. Askeetlik värk!
Ajasime juttu. Ka nemad olid tee maha unustanud.
Mõne aja pärast tulid tagasi.
Konserv oli näpus. Et tehku me vahetusekaupa-konserv tee vastu.
Andsime teed niisama. Ehk annab järgmine kord keegi meile!
Kolmas laager
Poola telk kahe poolakaga
Kohtasime kahte läti tüdrukut. Kuuldes, et oleme Eestist rääkisid nad, et mäel peab olema veel eestlasi. Meie huvi tundes seletasid, et olid kohanud mingite teiste lätlastega, kellele mingid eestlased olla kuuseokkateed pakkunud!
Kuna ka kuupäev enamvähem kokku langes, avasime eesriide ühelt saladuselt.
Meie need olime!
Oi! Teil on suhkrut! Palun, palun, palun kas me saaksime natukene. me oleme mitu päeva unistanud suhkrust!
Andsime neile pool tassitäit.
Kui tähtsad võivad olla mägedes lihtsad ja igapäevased asjad.
Mägironijaamet on romantiline aga ebamugav. Keset ööd tuleb end üles ajada ja viiekesi väikeses telgis riidesse panna.
Kubujussina telgist välja pugedes selgus, et ilm oli pööranud uduseks.
Läksime telki tagasi ja püsisime paar tunnikest valvel. st magasime ja piilusime ilma. No ja kõige lõpuks võtsime taas joped-suusapüksid ära ja pugesime magamiskottidesse tagasi.
Eks istusime veel ühe päeva.
Molutamine on üsna kurnav. Samas aitab organismil kõrgusega kohaneda. Aga ikkagi. teha pole keset suurt ja halli pilve peaaegu mitte midagi.
Sööd….. aga palju ei saa, sest varusid tuleb säästa. Magad. Vahepeal hulgud ringi. Loed ajakirjade toimetajaid ja ja küljendajaid jms infot, mis varem kahe silma vahele jäänud. Ajad juttu…. Tegevuste ring pole just liiga lai.
Järgmisel hommikul oli ilm soodne. Taas öösel üles, riided selga ja kassid jalga ja astuma.
Noh, edasine on suures osas üsna üksluine üsna üksluine.
Kõnnid- puhkad ja jälle kõnnid ja puhkad. Ja jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Päikesetõus 4000 m kõrgusel
Vallot` hütt 4360m.
Meie aklimatisastioon oli tuntavalt parem, kui Üllaril- Airel.
Me olime üle 3000 m kõrgusel viibinud juba peaaegu terve nädala. Nemad vaevalt paar päeva. Nende samm jäi üsna töntsiks ja varsti oli selge, et meil tuleb lahku minna.
Lõikasime köie kaheks ja läksime.
Meie edasi Vallot hüti poole ja nemad tagasi Gouter`i suunas.
Vallot`hütt, mis asub 4362m kõrgusel on asustuseta.
Lihtsalt hoone. Uks, seinad, katus. Ei mingit sooja ega sööki. Isegi mitte eurode eest.
Sealt edasi läks tõus üsna järsuks. Astusime aeglaselt, sest kukkumise korral oleks libisemine olnud pikk. Ei kukkunud.
Siis tuli kiiskava jääseinaga platoo. siis veel natuke ja peatselt olimegi harjal, kuhu kaks aastat varem tippu märkamata olime udus ekselnud.
Mägi tõusis ja hingamine läks raskemaks.
Tipp tuli üsna kergelt….ses mõttes, et kergemalt, kui varem.
Ainult, et tipus pole ma kunagi varem oksendanud. Seekord ikka öökisin mõnuga. võib olla oli see müslibatoonide läägest maitsest võibolla millestki muust….minevõtakinni! Igatahes polnud mul ammu nii santi enesetunnet olnud.
Kaido ja Vilja on Mont Blanci tipus
Tarmo on Mont Blanci tipus
Tunne oli kehvavõitu. Hea meel tipust. Aga selle rikkusid ära tagurpidine magu ja allpool paistvad pilved. Õnneks oli üleval ilus. Aga ikkagi. Oleks tahtnud näha kohti, kust tulema hakkasime.
Tegime lipuga mõned pildid.
Laskudes jõudsime isegi pilve sisse. ja siin tabas meid uus häda.
Komberdasime allapoole.
Laskumisel tabas meid uus häda: Lumepimedus!
Olime pilve sees. Päikesevalgus jõudis meieni hajutatuna. Maapind oli ühtlaselt valge. Ei ühtegi kivi, mis oleksid aidanud orienteeruda. Ja seda kõike tuli vaadata läbi tumedate keevitajaprillide. Prille ära võtta ei riskinud, sest paari päeva tagune must side Vilja silmadel oli eredalt meeles. Läbi pilve võib tulla ligi 70 % kiirgusest. Ja lumi võib üle 90% kiirgusest tagasi peegeldada.
Ühesõnaga… koperdasime allapoole, otsides mingeidki pidepunkte, jalajälgedest tekkinud varje, kuseloike jms, mida oleks võimalik maapinna kallaku nägemiseks kasutada. Sest nõndamoodi võib ju ka vabalt astuda mõnda auku. Enne seda mõistmata, kui jagealune kaob.
Aga muidu… ega allatulekus midagi keerulist olnud. seda kõike olime juba teinud. lihtsalt teistpidises järjekorras. Me lihtsalt astusime ja astusime ja astusime.
Ööbisime oma laagris. Tippu olid jõudnud nii Läti plikad, kui ka Poola poisid.
Traaversit ületades nägime pealt peaaegu kabelimatsu. Mäkke oli ronimas uljas alpinist. Paraku ei pannud ta tähele ei hoiatavaid silte, ega ka kuluaari ennast.
Aga ülevalt kihutas allapoole umbes inimpea suurune mürakas. Meie karjumist ja vilistamist ei osanud mees ohumärgina võtta. Ta lihtsalt astus kõige ohtlikuma koha peal täiesti rahuliku, mõõduka sammuga. Ega nii kõrgel joosta saagi.
Kivi lendas…. no ma ei valeta kui ütlen, et umbes kahe meetri kauguselt tema peast. Ohtu märkas ta alles selle möödudes.
Tõmbas pea õlgade vahele.
Kükitas.
Siis sirutas lõpuks jalad kõhu alt välja ja tuli põdrahüpetega ohutusse.
“Sorry”
Oli esimene asi, mida ta ütles.
“Thank You”
See oli teine asi. Ja läks edasi, tipu suunas.
Karmid mehed, need välismaa mägironijad.
Ja veelkord me muudkui läksime ja läksime ja läksime. Lihased said alla minnes puhata, aga liigesed saavad vatti. Proovige seljakotiga mäest laskuda. iga sammuga põrutatakse justkui haamriga vastu jalataldu.
Missugune rõõm oli jõuda kohani, kus vett ei pidanud rinnal, ehk ka päikese käes soojendama.
Kujutage ette, seal oli nii soe, et lumi sulas TÄITSA ISE veeks!
Taevake, kuidas me jõime.
Ja marssisime edasi.
Jõudsime üsna napilt viimase rongi peale.
Ega paljut enam rääkida polegi.
Peale paari asja.
Esiteks hakkasin All Chamonix`i pisihotellis kelkima asutuse peremehe ees oma veekindla telefoniga.
Sellesamaga, mis oli pärast Siinai intsidenti ära parandatud. Tõestamaks riista veekindlust uputasin ta hetkeks veinipokaali.
Eks arvake, mis juhtus!
Väikeseks vihjeks võin öelda, et tegelikult ikkagi tean valget meest, kes on kaks korda sama reha peale astunud!
Ja kujutage ette, mis jutuga läksin ma sama telefoniga, samasse “Elioni ” teenindusse, samade meistrite juurde.
Eks rääkisin ausalt, nagu asi oli.
Ja teiseks- odavlennufirma piletite vahetamine kolm päeva varasemate vastu maksis 5 korda rohkem, kui algne Tallinnast ostetud pilet.
JA kolmandaks oleks siinkohal paslik ära tuua veel mõned variandid siltide tõlkest:
RIDE TODAY, WORK TOMORROW- Lasku täna, homme tööta.
MERCI LES GARĆONS DE NE PAS URINER DEVANT LE REFUGE- Täname poisse, kes ei urineeri hüti ette.
POUR VOTRE SECURITE ACCROCHEZ VOUZ AVEC UN MOUSQETON UNE ….. – Teie enese julgeoleku huvides kinnitage end karabiiniga…
Prantsuse ja ingliskeelseid tekste aitas tõlkida kooliõde Jaanika Hanschmidt.
Üllar Rosenfeldt
Aire Saluste
Kaido Pähn
Vilja Heinmets
Tarmo Männard
(09.07.2002)
