Sukeldumise juurde tõi mind Kaido. Tema oli olnud Nõukogude armees tuuker-instruktor. Ta oskab sogases vees tanki külge trossi ühendada. Ta oskab kaldale, madalasse vette miinivälja tekitada, et ujuvvahendid kaldale läheneda ei saaks. Ta oskab muudki eluks vajalikku.
Pärast seda, kui mina olin ta mägedesse kutsunud ja sealt eluga tagasigi tulnud, ütles ta ühel päeval, et homme ongi vee alla minek. Enne seda oli olnud meie vahel olnud üsna pikalt selline jutt, et “Võiks minna sukelduma” ja “Võiks mõelda, et võiks minna sukelduma” jne.
Tunnistan ausalt, et asi tundus üsna jube. Ujumist pole ma siiamaani korralikult ära õppinud. Lapsena pääsesin napilt uppumissurmast. Nüüd siis korraga vee alla! Sind hoiab ju vee all ELU küljes ainult üks voolik. Mis siis, kui see katki läheb? Või kui Balloonid kogemata seljast ära tulevad? Või mis siis siis saab, kui……. Ja juba mere poole sõites sain aru, et tegelikult olen ma seda juba teinud. Ainult, et vee asemel on kaljusein ja vooliku asemel köis. Nii, et tegelikult pole karta midagi. Tuleb lihtsalt usaldada õpetajat. Tuleb maha suruda enese alalhoiuinstinkt ja usaldada õpetajat. Pretensioonideta, sest tema on seda õppinud.
Oma esimese sukeldumise tegin Hara sadamas. Algul mulistasin jupp aega 1-2m sügavusel, ja siis käisin ikkagi korraks ka 7m sügavusel ära. Algul ei saanud ka korralikult aru, kuidas laskumisel kõrvu lahti puhuda. Nipp on selles, et nina tuleb sõrmedega kinni pigistada ja siis kopsust õhku neelu, või siis justnagu taha kuklasse puhuda. Kui seda õhu käes proovida, siis lööb kõrvad “plõksti” lukku, aga kui teha seda sukeldumisel, vee all, siis lähevad kõrvad vastupidi, lahti. Algul ei osanud seda õigesti teha. Üks kõrv läks lahti, teine mitte. Tabasin siis minna kõrvaarsti juurde. Tuligi välja, et mul oli ühes kõrvas vaigutropp. Arst uhtus selle välja ja oligi probleem lahendet.
Esimesel sukeldumisel kartsin ma tohutult, et mul tuleb huulik suust ära. Seetõttu hoidsin hambaid nii tugevasti koos, et hiljem olid lõualihased valusad. Ometigi olen lugenud, et lõualihased on inimesel ainsad, mis teoreetiliselt mitte kunagi ei väsi. Kuna nad on töös nii mälumisel, kui rääkimisel. Tunnistan häbi ja uhkusega, et mina suutsin oma väsimatud lihased põhjalikult ära väsitada.
Ühte võin öelda: Ka sukeldumises pole tegelikult midagi üle mõistuse hirmsat, ega keerulist. Kui mina sain sellega hakkama, saate ka teie. Soovitan soojalt käia kõigepealt kursustel ning õppida asi selgeks. Ainult jälle ohutus: ei maksa ise pusima hakata ja sukelduda tasub alati paarikaupa- kui ühel midagi juhtub, saab teine appi tulla.
Ühendusnöör on väga teretulnud, sellega saate omavahel signaale edastada ja samas võite olla kindlad, et sõber on 3-4m kaugusel. Te ei pea kogu aeg teist jälgima ja kaotsimineku hirmu tundma sest tavaliselt on nähtavus siinkandi vetes üsna närune.
Kurikuulus nukuteatri näitleja.