Tarmo Männard

Mõned aastad olen elanud ka mujal: Teismelisena olin vahepeal nõnda haige, et pidin 3 aastat õppima Keila-Joa Sanatoorses Internaatkoolis ja kaks aastat elasin Nõukogude armee sigalas.

Töötanud olen tootmiskoondises “Ekspress” aknapesijana, “Tallinnfilmis” ülesvõtte mehaanikuna ja 1994 aastast olen olnud näitleja.

Rännata ja seigelda on minule alati kangesti meeldinud. Võimalik, et asi sai alguse loetud raamatutest. Igal juhul oli 2-3 klassis mu lemmikraamatuks “Matkatarkuste taskuraamat”. Mäletan, et kui lapsena elasin Nõmmel, pakkisin koolikotti võileivad ja pudeli morssi, ja tegin matku oma koduaias.Kümmekond tiiru mööda aiaäärt ühtepidi ja siis pärast kümmekond tiiru jälle “koju tagasi”.

Kui olin kuue aastane, lubasid vanemad mind viia matkale ja mulle osteti isegi oma pisike konserv. Kvaliteedimärgiga “Zavtrak turista”. Matkale minemata meil toona jäigi, aga nüüdseks on see  konserv olnud minuga Suurel Munamäel, Elbruse mõlema tipu otsas ja ööbinud Siinai kõrbes kaameli küüru taga. Rääkimata paljudest pisimatkadest . Korra on ta mul koos seljakotiga äragi varastatud aga ilmselt kaitses turisti hommikusöök nii iseennast, kui ka seljakotti. Vargad olid seljakoti jooksu pealt metsa visanud .

Peale kaheksandat klassi otsustasin kõndida Tallinnast jalgsi vanaema juurde Antslasse. See oli mu elu esimene matk. Kõndisin kaheksa päevaga 250 km. Tõtt-öelda pole ma kunagi enam nii pikka matka ette võtnudki. Pärast keskkooli kõndisin ma samuti 8 päevaga jalgsi Pärnust Riiga, aga 180 km oli juba palju lühem maa.

Miks just nii pikad otsad? Mäletan selgesti põhjust: tahtsin teha midagi sellist, mis oleks näha ka päris pisikese kooligloobuse pealt! Hiljem pole ma rohkem enam sedasi mööda asfalti kõmpinud, vaid kõndinud ikkagi pigem vähem, aga huvitavamates kohtades.

Pärast seda, kui olin saanud 30 aastat vanaks, tekkis pisike hirm. Mõtlesin, et tuleks nüüd veel kiiresti-kiiresti teha igasuguseid asju ja käia igasugu kohtades, sest natuke veel ja olengi ju juba selline, kelle huvid piirduvad teleka vaatamise, diivanil lösutamisega ja noorpõlve meenutamisega.

Oleks ju ütlemata tore, kui mul siis ka oleks, mida meenutada. Ma polnud  kindel, kas viitsin 20 aasta pärast midagi uut ja huvitavat ära õppida, selleks tulebki alustada huvitavate asjadega just nüüd ja praegu.

Praegu on põhilisteks harrastusteks alpinism, sukeldumine ja purjetamine. Need alad meeldivad mulle, sest on võimalik näha kohti ja asju, mis varem nägemata. Spordiks ma neid ei pea. Sportimine pole mulle kunagi meeldinud.

Ja veel: Kunagi käisin paar korda fotograafi juures ja lasin teha endast passipildi. Neutraalse valgusega, otsevaates.

Siin on minu passipilte alates 1982 aastast tänapäevani. Oh jah!