Meelis Voevodin on tore mees. Eriti tore on see, kuidas ta asju ise meisterdab!Kaido otsustas teha koos sõpradega päris oma sukeldumisklubi.

Tundmatus kohas asuv internetipood.

Veel üks sukeldumise netipood. 

Sukeldumisklubi. Ühe ülemuse nimi on Angeelika ja ma kinnitan, et tegemist on väga toreda ja sõbraliku naisterahvaga.

Anu Valig, kellega koos olen ka Elbrusel käinud on hakanud põhikohaga sukeldujaks…

HARA SADAM

Hetkel oleme käinud sukeldumas põhiliselt Hara sadamas. Hara sadam asub samanimelise lahe läänekaldal ca 20 km kaugusel Loksa linnast. Tallinnast 60 km. GPS Koordinaadid 59 35,3N 25 37,0`E. Autoga pääseb peaaegu kaile ja sealt saab sulpsata kohe 6-8 m sügavusele.

Sadama põhjas on kaks kanalit, kus vesi ulatub 12 m sügavuseni. Vee läbipaistvus on tavaliselt 2-3 meetrit, aga 2003 a  suvel oli kai pealt näha 5 m sügavusel asuv “Opeli” vrakk. Kaid on ülalpool veeliini betoonist, aga vee alt on näha, et tegemist on nn kärgkastidega, st pinnase ja kividega täidetud palkehitistega. Viimase kolme aasta jooksul on kai merepoolses otsas allpool veejoont asuvad palgid hakanud pehkima ja kogu kai altpoolt vaikselt varisema.

Ilmselt kasutatakse seda kohta ka nähtamatu prügimäena, sest võrreldes paari aasta taguse pildiga on põhjas sodi hulk märgatavalt suurenenud.
2006 aastal vuras kohale falcki auto kust tuli välja mõõdukalt kuri turvamees.

Seletas, et meil peaks olema omaniku luba ja et omanik on mh. hr Sõõrumaa. Küsisin siis järele. Sõõruma seda sadamat igatahes enda omaks ei tunnistanud. Nii ei teagi, kellelt nõusolekut küsida.

Klipp Hara sadamast: www.hot.ee/kaidokas

JAAGARAHU KARJÄÄR

Tegemist oli esimese korraga kui lapsed said avavees sukelduda. Sukeldumise võtsid ette 8a Siim ja 10a Klen, Siim oli enne seda  proovinud sukeldumist  vannis, Klenile oli tegemist päris esimese korraga.

Kohaks sai valitud Jaagarahu karjäär Saaremaal, mis on minu arvates algajatele ja lastele parim harjutamise koht: Kivine põhi, soe ja selge vesi, ning  väikesel territooriumil palju huvitavat nagu  vähid, allikad, veealune raudtee, kivimurd ja kalaparved.

Samas sügavused 2-3 m, maksimaalselt 6 m ja alati on läheduses mõni madal koht, kus ootamatuste puhul pea vee pinnale pista. Ainus negatiivne pool on setete suur hulk, mis agaral lestadega tööl vee päris kiiresti sogaseks ajab.

Väike film ka raudteest, ahvenatest ja astangutest: images/Sukeldumine saarema

PIRITA SADAM

20 septembril käisime Kaidoga osalemas Pirita sadama puhastamise aktsioonil. Mulistasime ringi nn “Piirivalvekail. Kuna Sinna oli kokku tulnud ca 150 sukeldujat, siis oli vesi lõpuks ikka päris mudane. Kohati oli nähtavust umbes pool meetrit. Kui Käsi välja sirutada, siis sõrme otsi enam korralikult näha polnud.

Minul õnnestus leida auto akulaadija ja tundmatu kalapüügi riist. Üks teadjamees rääkis, et tegemist pidi olema kalmaari tragiga. Võib olla oli see tõesti kalmaari püüdmise viguriga, aga selgusetuks jääb, mis ajal ja kuidas said Pirita sadamasse kalmaarid. Kaido tõi põhjast välja prügikühvli.

SHARM-EL-SHEIK

Suure kära-müraga viidi kogu Nukuteatri töötajaskond Egiptusesse, Sharm-el-Sheiki, Coral Bay hotelli, puhkama. Mindki  nende hulgas. Kahjuks juhtus esimesel päeval õnnetus, mis tuju pikaks ajaks mõruks tegi: Nimelt tuli mingil moel allveeboksi vesi sisse ja Punase mere soolased vood sundisid vaikima mu digikaamera klaassilma. Ostsin küll kohapealt ühekordse veealuse kaamera, ent kahjuks võis temaga minna vaid mõne meetri sügavusele.

Igal juhul nõnda juhtus, et sukelduma ma seekord ei läinudki. Snorkeldasin niisama. Ja muuseas, kui snorkliga sukeldudes ja hinge kinni pidades puhuda kõrvad samamoodi lahti, nagu sukeldudes, saab minna üsna sügavale. Kui kõrvu lahti ei puhu, hakkab juba 2-2,5 m sügavusel kõrvadel talumatult valus. Üks meie teatri lavapoiss olla end toore jõuga põhja poole pressides jäänud väidetavalt ühe kõrva trummikilest ilma.

Aga muidu võib öelda selle koha kohta vaid kiidusõnu. Meri oli eestlaste jaoks täiesti soe, päike paistis palavalt. Nähtavus oli suurepärane ja kalad kenasti värvilised. Muidugi tundub vee all kõik natuke sinakam, sest vesi neelab juba üsna madalal sügavusel ära spektri punase värvi, aga olgem ausad: vähemasti minu jaoks on sinist värvi meri täiesti normaalne. Isegi kui teda nime poolest kutsutakse Punaseks mereks.

Kel taolisteks ettevõtmisteks raha jätkub, sel soovitan kindlasti minna ja proovida. Ja veel: Sharm-el Sheiki turult saab normaalse kvaliteediga maski-snorkli osta paarisaja krooni  eest. Lestad maksavad seal alates 200 EEK. Asjad tasub kas osta sealt (odavaim, aga tuleb õige koht üles otsida), või osta siit (kallim). Hotellist laenutada on mõttetu ja kallis. Aga kõige mugavam.

Sukeldumise juurde tõi mind Kaido. Tema oli olnud Nõukogude armees tuuker-instruktor. Ta oskab sogases vees tanki külge trossi ühendada. Ta oskab kaldale, madalasse vette miinivälja tekitada, et ujuvvahendid kaldale läheneda ei saaks. Ta oskab muudki eluks vajalikku.

Pärast seda, kui mina olin ta mägedesse kutsunud ja sealt eluga tagasigi tulnud, ütles ta ühel päeval, et homme ongi vee alla minek. Enne seda oli olnud meie vahel olnud üsna pikalt selline jutt, et “Võiks minna sukelduma” ja “Võiks mõelda, et võiks minna sukelduma” jne.

Tunnistan ausalt, et asi tundus üsna jube. Ujumist pole ma siiamaani korralikult ära õppinud. Lapsena pääsesin napilt uppumissurmast. Nüüd siis korraga vee alla! Sind hoiab ju vee all ELU küljes ainult üks voolik. Mis siis, kui see katki läheb? Või kui Balloonid kogemata seljast ära tulevad? Või mis siis siis saab, kui……. Ja juba mere poole sõites sain aru, et tegelikult olen ma seda juba teinud. Ainult, et vee asemel on kaljusein ja vooliku asemel köis. Nii, et tegelikult pole karta midagi. Tuleb lihtsalt usaldada õpetajat. Tuleb maha suruda enese alalhoiuinstinkt ja usaldada õpetajat. Pretensioonideta, sest tema on seda õppinud.

Oma esimese sukeldumise tegin Hara sadamas. Algul mulistasin jupp aega 1-2m sügavusel, ja siis käisin ikkagi korraks ka 7m sügavusel ära. Algul ei saanud ka korralikult aru, kuidas laskumisel kõrvu lahti puhuda. Nipp on selles, et nina tuleb sõrmedega kinni pigistada ja siis kopsust õhku neelu, või siis justnagu taha kuklasse puhuda. Kui seda õhu käes proovida, siis lööb kõrvad “plõksti” lukku, aga kui teha seda sukeldumisel, vee all, siis lähevad kõrvad vastupidi, lahti. Algul ei osanud seda õigesti teha. Üks kõrv läks lahti, teine mitte. Tabasin siis minna kõrvaarsti juurde. Tuligi välja, et mul oli ühes kõrvas vaigutropp. Arst uhtus selle välja ja oligi probleem lahendet.

Esimesel sukeldumisel kartsin ma tohutult, et mul tuleb huulik suust ära. Seetõttu hoidsin hambaid nii tugevasti koos, et hiljem olid lõualihased valusad. Ometigi olen lugenud, et lõualihased on inimesel ainsad, mis teoreetiliselt mitte kunagi ei väsi. Kuna nad on töös nii mälumisel, kui rääkimisel. Tunnistan häbi ja uhkusega, et mina suutsin oma väsimatud lihased põhjalikult ära väsitada.

Ühte võin öelda: Ka sukeldumises pole tegelikult midagi üle mõistuse hirmsat, ega keerulist. Kui mina sain sellega hakkama, saate ka teie. Soovitan soojalt käia kõigepealt kursustel ning õppida asi selgeks. Ainult jälle ohutus: ei maksa ise pusima hakata ja sukelduda tasub alati paarikaupa- kui ühel midagi juhtub, saab teine appi tulla.

 Ühendusnöör on väga teretulnud, sellega saate omavahel signaale edastada ja samas võite olla kindlad, et sõber on 3-4m kaugusel. Te ei pea  kogu aeg teist jälgima ja kaotsimineku hirmu tundma sest tavaliselt on nähtavus siinkandi vetes üsna närune.