2001 Aastal läksime taas Elbrusele. Grupp oli paisunud suuremaks. Mina, Kaido ja Anu. Lisaks Üllar Rosenfeldt, Siive Penu ja Aigi Ilves. Seekord muutsime marsruuti veelgi.
Sel ajal, kui teised läksid observatooriumi mäele läksime meie kahe telkkonnaga Tshegetile ja ööbisime seal. Taas püüdsime Elbruse jaoks teistega võrreldes oma aklimati-latti kõrgemaks ajada. Järgmisel hommikul jõudsid teised järele ja nendega koos tulime mäe otsast alla. Nemad olid öö maganud 2100m, aga meil oli juba 3400mkõrgusel magatud. meie aklimatiseerumine oli juba 1,5 km nendest kõrgem!
Päevakene puhkust all, ja jälle Elbruse poole. Lahkusime teistest pool päeva varem, juba eelmisel õhtul, nõlva peale. Tahtsime minna ööbima 3800m peale, aga viimane tõstuk enam ei töötanud. Oli tõusnud üsna paks udu ja Anu kasutas oma vetoõigust, öeldes, et uduga mägedes ei kõnnita ja kui tahame, võime ju ülespoole minna, ent ilma temata.
Millegipärast oli eelmiste aastate lahe õhkkond muutunud kummalisel kombel üsna plahvatusohtlikult vastikuks. Ilmselt oli grupp muutunud liiga suureks, või siis olid kokku sattunud inimesed, kes tegelikult kokku ei kuulu.
Tsheget.
Kes seda täpselt teab, milles põhjus oli, igatahes tekkisid pinged muuhulgas ka nö. vanade olijate vahel. Tollel õhtul solvuti esimesed solvumised, valati esimesed pisarad ja karjuti esimesed “kuradid” ja “perssed”. Tolle reisi esimesed, aga mitte viimased. Olgu siin veel igaks juhuks öeldud, et igaühte eraldi võttes oli tegemist igati toredate inimestega.
Mõnes teises situatsioonis oleks kõik sobinud suurepäraselt. Ent mägedes see kooslus ei töötanud. Väga raske ülesanne oli Kaido õblukestel õlgadel. Sest tema oli boss. Kuna meid oli nii palju valisime endi seast ühe, kelle hääl maksis teiste omadest rohkem. Oli selge, et juba see iseenesest oli põhjus rahulolematusteks, sest oli hetki, kui midagi tuli otsustada, aga korraga kõigile meeldida pole teatavasti võimalik.
Üllar Rosenfeldt ja Kaido Pähn vaatlevad Tshegeti tippu.
Nii. Kõik olid siiski täiskasvanud inimesed ja emotsioonidel päris üle pea kasvada ei lastud.
Ööbisime sel öösel eelviimases tõstukijaamas. Pärastpoole selgus, et otsus oli äärmiselt õige, kuna väljas hakkas sadama, ja olime nii madalal, et taevast ei tulnud mitte lund vaid vihma. Säästsime end niisiis kuivatamisest.
Järgmine päev tõusime kõrgemale. Ilm oli imeilus, päike paistis. Sel korral olime end määrinud kokku rohke päikesekreemiga ja teinud prillidele teibist ja õllepurgi plekist uhked ninakaitsed. Tõusime Prijutist kõrgemale. seal, umbes 4500 m kõrgusel on kaljud, kuhu sättisimegi ennast laagrisse.
Tundub, et meie eelnev aklimatisatsioon oli olnud edukas. Kõrgusest tulenevaid vaevuseid peaaegu polnudki. Ja seekord oli meil võimalus näha ka Elbruse äkilist ja kurjemat poolt. Ilm oli soe ja mõnus, kõik olid endalt vatid minema heitnud ja nautisid kõrgustikupäikest. Ühtäkki lähenes meile pilvefront, otsekui valge sein. Pingutasime veelkord nöörid üle, loopisime ülepeakaela asjad sisse. Ja hakkaski lund sadama. 10-15 minutit peale päevitamist sadas juba lund ja maa oli kaetud valge vaibaga.
Telgid Tshegeti sadulas.
Mälestuseks mõne hetke tagusest päikesepaistest, said tüdrukud enesele toredad ruudukesed kõhu peale, sest päevitati läbi võrksärgi! Siivel kadus raster päris ära alles oktoobris-novembris!
Ööbisime seal ühe öö ja tulime alla puhkama.
All olles käisime varustust hankimas. Jääpuurid ja kaljunaelad, kassid ja kirkad on seal kõvasti odavamad, kui siin. Orus olev ainus tee on kerge kaldega ja iseäranis tore oli tõukeratta, ehk nn scooteriga sõita. Mitu kilomeetrit polnud tarvis kordagi tõugata. Käisime erinevates alpilaagrites, küsisime siit-sealt ja lõpuks jõudsime õigesse kohta!
Seekord oli taas plaan minna Pastuhhovi kaljudele ja sealt tõusta tippu. Uskusin ja usun siiamaani, et niimoodi talitades on tippjõudmine kergem, kuna esimesel tõusupäeval jääb tavaliselt aega üle, seevastu teisel päeval loeb kiirus. Elbrusel on reegliks keerata kell 11 ots ringi, sest kui selleks ajaks pole tippu jõudnud, võib arvata, et ega sinna ei jõutagi.
Pastuhhovi kaljudelt tõustes on teiste tulijatega võrreldes 600 m edumaa. See ei tundu olevat just eriti pikk maa. Ent kui on valida, kas järgmisel päeval tõusta 1400 m, või 800 m, siis valin ma viimase variandi. Ilmselt sellepärast, et ma olen mägedes teistest aeglasem.
Tõusimegi Pastuhhovile. Meie aklimatt töötas, kõik oli korras. Järgmisel hommikul kell kolm ajasime ennast üles ja hakkasime riideid, ning muud varustust selga ajama. aga juhtunud oli pisuke õnnetus. Anul oli tõusnud kerge palavik, ta tundis ennast juba all kehvasti, aga seal me lootsime, et ehk siiski…
Anu Audse prillide ja ninakaitsega.
Siive Penu. Selliste suurtükkidega kutsutakse talvel esile pisemaid laviine, vältimaks lume ohtlikku kogunemist nõlvadele.
Mässisime talle ka endi magamiskotid ümber ja jätsime Anukese kodu valvama. Niisiis on õnnestunud tal muuhulgas olla Euroopa Kõige Kõrgem Haige. Olla haige 4800 m kõrgusel ei ole üldse kergete killast. Õnneks ei tundunud tal olema mingit kopsuhäda. Sellisel kõrgusel on kopsupõletik kerge tulema ja siis on surm üsna ligidal. Oli siiski vaid palavik. Juba teist korda oli Anu olnud Väga Kõrgel ja juba teist korda ei võtnud mägi teda vastu.
Enne minema hakkamist juhtus üks halekurb lugu ja nimelt: Üllaril oli laenatud magamiskott. Teatavasti tuleb mägedes olles saapad magamiskotti panna, et nad ei külmuks kõvaks. Aga Üllar, ilmselt väärides oma nime, ei tahtnud võõrast vara määrida! Pani siis saapad niisama pea alla, arvates et ju nad püsivad nii kah soojas. Aga ei püsinud!
Kui vaene mees hakkas hommikul käimasid jalga tõmbama, oli toredatest jalavarjudest saanud mingisugused mõttetud 4 numbrit väiksemad Hollandi puukingad . Nad lihtsalt ei mahtunud jalga! Küll ta siis tagus saapaid pehmemaks ja kirus, ning vandus. Aga toode on ju sündinud olema jäik, sestap ei saatnud püüdlusi edu. Ka mõned soolased pisarad pudenesid pärlitena lumele, aga saabaste süda ei sulanud. Viimaks süütasime priimuse ja hakkasime neid siis tule paistel soojendama. Ennäe, nagu päike oleks keset ööd pilve tagant välja roninud! Saapad muutusidki pehmemateks! Ülts saigi käimad jalga ja viimane tõus võis alata. Alguses kippusid ta niisked saapad taas külmuma ning jalgadele häda tegema, aga parata polnud enam midagi.
Tippujõudmine oli asetatud ühele kaardile. Kõndida Üllar igal juhul suutis. Olin lugenud ära sammud viimase tõstuki juurest ööbimispaigani. Neid oli 10 000. Nüüd valisin tempoks sellise tsükli: 100 sammu kõndi, siis 10 hingetõmmet puhkuseks. Iga 1000 sammu järel võtsin endale preemiaks veel 10 extra-hingetõmmet. Kaido, Siive ja Aigi kõndisid meist eespool, nad olid kiiremad. Üllar ja mina tulime tagapool. Varsti kogunes minu taha inimjoru, kes minu suureks üllatuseks võtsid omaks minu tempo. Asi oli tõeliselt imeteldav, sest nagu öeldud, olen ma mägedes üsna aeglane.
Sadulani jõudsime kell 8 hommikul. Päike oli tõusnud, aga meie peale veel ei paistnud. Otsustasin teha kerge puhkuse ja võtta väikse snäki. Võtsin suured labakud käest. Nende all olid mul veel puuvillased kummimummudega kindad. Arvata 10 minutiga, mil ma sõin, külmusid sõrmed peaaegu kangeks. Läks jupp aega, enne kui käed taas töökorda sain.
Enamus tõusjatest tahtsid kõrgemat läänetippu. Üllar, mina ja Reigo Lehtla proovisime madalamat idatippu, mille kõrgus 5621m. Tõusunurk muutus järsemaks, õhk hõredamaks ja tempo kahanes 10 sammu/10 hingamist. Kui laagrist kaljuni tulime 4 tunniga 500 m, siis sadulast edasi tõusime 3 tunniga 300m. Esimest korda olime võtnud mägedesse kaasa raadiosaatjad ja ühel hetkel läks neid ka tarvis. Märkasin ühel hetkel vastasnõlvalt, et suur põhigrupp ei suundu üldse mitte mäe tipu suunas. Tipp lihtsalt ei paistnud neile ära. Korrigeerisin raadio teel nende trajektoori. Minu soovil, Kaido käsul moodustas inimjoru hiiglasliku kompassinõela, mida ma siis teise tipu otsast raadiosaatja abil pöörasin.
Üllar Rosenfeldt ja Tarmo Männard Elbruse idatipus. 5621m
Kaido Pähn Elbruse läänetipus. 5642m
Anu Audse 4500m
Elbruse läänetipp. 5642m
Tuleb tunnistada, et ükskord saavad kõik asjad otsa ja nii uskumatu, kui see ka polnud jõudsime kümne sammu kaupa astudes tippu välja! Pildi tegemise ajal avastasin, et Üllar tuli mägedesse vana lipuga! Seetõttu on tipu pildil lipu peale kirjutatud “Elbrus 2000″. Tühiasi, sest mägi oli ju ikkagi õige!.
Allatulek oli jälle puhas rõõm, sest sellel aastal olin kaasa võtnud karu kujulise liulaua. Tuli vaid laskuda tipust sadulani, ja sealt sai juba “Karukesega” sõita otse telgi ukse ette.
Ega edasi midagi meeldejäänut ei juhtunudki. Võtsime haige Anu ja sõitsime Karukestega 4700 m kõrguselt 3800 m asuvasse “Mir”-i jaama. Sealt tõstukitega alla. Ravisime tüdruku terveks. Bussiga koju tagasi. Oligi kõik
Kurikuulus nukuteatri näitleja.