Elbrus 2000

Plaan

Siin on klipp telkimisest 5400 m kõrgusel Elbruse sadulas

ärgmisel 2000. aastal olime alpinismist Kaidoga  meki suhu saanud. Tema polnud küll mägedes käinud, aga siinsamaski Eestis on ju võimalik kuiva trenni teha. Käisime mitmesugustest tornidest laskumas, ning Astangul ja  Naages turnimas. Lollidemaal sai proovida jääronimist. Varakevadel käisime Soomes, alpinismitarvete poes enesele varustust ostmas. Nüüd olid meil nii mäekõlbulik telk, kui ka omad köied, kirkad, magamiskotid ja muu varustus.

Läksime ka seekord koos Jaan Künnapi grupiga.

Telkkonna moodustasime kolmekesti. Lisaks meile kahele veel Anu. Kuna mina olin kogu Elbrusele ronimise marsruudi juba ühe korra läbi käinud, tahtsin seekord teha asja natuke teistmoodi. Algus oli täpselt sama, mis eelmisel aastal: pikk ja piinav bussisõit, aklimatisatsioon observatooriumi mäel, ning Tshegetil ja siis üles Prijutti. Tagasi alla, paar päeva puhkust ja jälle Prijutti, tiputõusuks valmistuma. Siin läksid meie teed ülejäänud grupist lahku.

new_pa24

Teised jäid pidama 4200 m kõrgusele, Prjut 11 kõrvale. Meie panime täie varustusega edasi tipu suunas, juhindudes väejuht Suvorovi kuulsast lausest: “Raske õppustel, kerge lahingus”.

Eeldasime, et mida ligemale tipule minna, seda vähem jääb meile teed järgmiseks päevaks. Et kui teha suurem osa tööst enne ära, jääb viimaseks pingutuseks rohkem aega ja jõudu. Samuti on ootamatu ilmamuutuse korral pelgupaik palju ligemal. On ju vahe, kas tõusta ja laskuda päeva jooksul 300 m, või siis 1400m. Asja miinuseks on muidugi see, et organism peab taluma suurt kõrgust pikema aja jooksul. Samas on päevateekonnad lühemad. Teisest küljest jälle pole selliseks kõrguseks tehtud aklimatisatsiooni.

Mõlemil moodused on omad head ja vead. Eks oleneb inimesest. Künnap on siiamaani veendunud, et õige on minna madalamalt ja viimasel päeval pigem rohkem, mina tunnen, et mulle sobib siiski rahulikum tempo ja eelistan nihutada baasi kõrgele, et lõpus oleks minna vähem. Kõrvalt vaadates sarnaneb see vaidlus ilmselt tüliga, et kas munasöömist tuleb alustada teravast, või tömbist otsast.

new_pa2

Ööbisime 4800m kõrgusel Pastuhhovi kaljudel. Kõrgus andis end tunda. Telgi ülespanemise ajal ajas iga pingutus mind oksele. See-eest oli öösel mõnus ja soe. Kaido organism ei suutnud öösel madala õhurõhuga kohaneda, ta ärkas lämbumistundega üles, hingeldas natuke ja magas edasi. Järgmise lämbumiseni.

Öö oli tuuline, aga hommikul oli ilm ilus, päike paistis ja jätkasime rõõmsalt teekonda. Raskete seljakottidega minek pidurdas muidugi liikumiskiirust.Seljakoti olime pannud seekord kelgule. Liiga järsu kalde puhul see end ei õigusta, aga laugematel kohtadel on kergem küll ja allatulekut hõlbustab see ikka tublisti. Plaan oligi jõuda õhtuks üles sadulasse 5300m kõrgusele ja sealt peale ööbimist minna järgmisel päeval ülejäänud 300 meetrit tipuni.

Sadulani jõudsime umbes kell 8 õhtul. Kaido ja Anu panid telki üles, minu ülesandeks jäi tuua umbes100m kauguselt seljakotid. Enesetunne oli ikka kohe päris paha. Mind valdas tohutu väsimus ja apaatsus. Tõin ühe seljakoti telgini ja tundsin, et ega enam eriti ei jõua. Tõin ka teise koti ja tundsin, et nüüd ma lihtsalt suren kohe ära.

Viskasin end lumele pikali. Mõtlesin endamisi, et enne ma ei tõuse, kui keegi on tulnud minu juurde, ja küsinud “On sinuga kõik korras”, või midagi sarnast. Et siis ma ütlen “Jah, on küll” , aga sellise piinatud häälega, millest on kohe mõista, et tegelikult ei ole ma nii korras midagi. Ja siis nad saavad aru, kui ohvrimeelne ma olen, sest lähen toon selle koti “mittekorras olemisest ” hoolimata ära. Nii. Ootasin. Ootasin veel. Ootasin veel natuke ja korraga laskus minu peale Jumalik Tarkus! Sain aru, et ega keegi ei kavatsegi tulla! Neil mõlemal oli telgi ja iseendagagi tegemist.

Ajasin ennast ägisedes püsti ja tõin ära ka kolmanda koti. See ongi väikese grupiga liikudes tegelikult tore sa lihtsalt pead oma ülesandega hakkama saama, sest…. sa lihtsalt pead! Loota pole sellises situatsioonis kellelegi peale iseenda. Ja tegelikult saadki hakkama. Sest midagi muud ei jää lihtsalt üle.

new_pa3

Paraku oli järgmisel päeval ilm pilvine. Tuul oli tugev ja see tähendas, et ilm muutus iga paari minuti järel. Tihe udu vaheldus vähem tiheda udu ja selgemate hetkedega. Kuna olime ülejäänud grupist eemal ja täielikult oma vastutusel, siis ei julgenud me igaks juhuks telgist eemale minna. Keegi ei teadnud ju, mida ilm järgmisel minutil ette võib võtta. Kõrgus andis tunda, pea valutas ja silmad ei talunud valgust. Aarusaamatul põhjusel olime jätnud näod päikesekreemita ja nüüd olime üsna põlenud moega. Tegelikult ei ole päikesekreemi unustamine mingi eriline ime. Ronima hakatakse ju pimedas, kella kolme-poole nelja paiku. Kesse keset ööd ennast ikka kreemitab! Ja päeva ajal on ju väljas üsna jahe ja näonahk ei oska mingit erilist UV- kiirgust kahtlustada. Lõppeks pole me ju rannas, eks!

Päikesekreemi unustamine pole midagi selle kõrval, kui keegi unustab maha päikeseprillid! Või kui nimetatud asjad kogemata ööpimeduses ära kaovad, või katki astutakse. Ka sellist asja on ette juhtunud. See on juba katastroof! Sestap tasub kamba peale ühe üleliigse paari prille kaasa tassida. Ja sestap meeldib teha mulle varustuse nimekirju.

Veetsime terve päeva magades ja pead valutades. Igasugune söögiisu puudus täiesti. Kartuliputru portsu, mis mõeldud ühele, sõime me kolmekesi kaks päeva. Vegeteerisime vaikselt telgis. Kannatasime pea- ja silmavalu. Magasime ja ootasime ilma paranemist.

Uksest välja vaadates oli näha, et osad alpinistid olid ikkagi tipu teekonna ette võtnud. Hoolimata tihedast udust ja tugevast tuulest. Imestasime, kui kummaliselt vihased on mõnikord inimesed omaenese elu peale.

Meie telgi uksele koputas mees, kes oli eksinud. Ta ei teadnud midagi oma asukohast, ei ilmakaartest ega ka mäe plaanist. Kui ütlesime, et oleme sadulas, siis ta ei uskunud. Ei kusagilt ta tuli ja ei kuhugi kadus ta pärast seda, kui oli meiega natuke rääkinud. Rohkem pole me teda näinud. Loodetavasti elab ta kusagil siiamaani….

Saabus järgmine õhtupoolik. Juba kaks ööd olime olnud Euroopa kõrgeimad inimesed. Sest olime kõrgeima mäe sadulas. Ja meist kõrgemal polnud kedagi. Kuna jõuvarudele mõjub selline molutamine koos valutava peaga üsna hävitavalt, otsustasime et kui ka järgmine päev ilm ei parane, läheme tagasi alla.

kaido pähn

Õhtul oli kaugelt kosta äikese kõminat. Kaido viis siis kassid ja kirkad telgist eemale. Lootsime, et ehk läheb see äike meist  mööda. Mõne aja pärast jäigi vaikseks. JA SIIS…. Äike, reo, oli hiilinud otse meie pea kohale ja paugatas ikka täiega! Kaido juba magas, kui tal korraga pilt silmade ees täiesti valgeks muutus. Ometi olid ta silmade katteks suletud laud, magamiskoti kapuuts ja telgiriie.

Tavaliselt on võimalik äikese kaugust hinnata välgu ja mürina vahelise aja järgi. Valgus liigub kiirusega 300 000 km/sek, heli kiirusega 330 m/sek, st 3sek/1km. Äikesel, mis meie kohal müristas, oli valguse ja heli vaheline paus peaaegu olematu. See tähendas, et sädelahendused toimusid meie telgist paar-kolmesaja meetri kaugusel! See oli jubedam kui…. Ma ei oskagi öelda. See oli jubedam, kui ükskõik mis muu! Anu võttis mu käe, surus selle enesele vastu põske ja niutsus vaikselt. Keegi meist kolmest ei julgenud sõnakestki lausuda, rääkimata liigutamisest, või selle loodusnähtuse filmilindile talletamisest.

Osa hirmust oli põhjustatud sellest, et hoolimata kirkade ja kasside eemalolekust oli meil telgis ikkagi metalli- telgikaared olid ju alumiiniumist, moodustades üheaegselt nii piksevarda mis meile suunatud elektri meist eemale, maa sisse juhib. Samamoodi moodustas ta piksevarda mis seesinase elektri just meie juurde kutsub. Kõik mõõdus ikkagi õnnelikult. Ilmselt mõjusid Elbruse mäetipud loodusliku piksevardana, kuna seekord jäime elektronide voost ikkagi puudutamata. Hinnanguliselt võis olla äike meist umbes 8 km kaugusel, kui julgesime kergemalt hingata ja esimesed sõnad lausuda.

Järgmisel hommikul oli ilm ikkagi selline, et ülesminekust ei tasunud mõelda. Hakkasime siis allapoole minema, õigemini sõitma. Mina ja Anu kelguga, Kaido labidaga. Uskuge, see on lahe! Lisaks hoiab selline liikumisviis kokku jõuvarusid. Allakõmpimine pole kergem, kui ülesminek. Kes ei usu, võib proovida: pange endale 20kg kott selga ja astuge mõnest järsakust alla. Põlved on lõpuks päris läbi. Ja muidugi kiirus! arvata on, et läbisime paari-kolme tunni teekonna kelgutades mõnekümne minutiga. Midagi pole öelda, Elbrusel on kelgutada mõnus.  Lihtsalt sõidad ja sõidad ja sõidad. Tegemist on ju Euroopa kõrgeima mäega! Kelgutada on võimalik 5300m kõrguselt praktiliselt 3800 m asuvasse Miri tõstukijaamani.

2001 elbrus

Prijuti juures tegime siiski pisukese pisukese peatuse ja ajasime Jaaniga juttu. Meie laskumist nähes oli ta, hea inimene, praadinud priimuse peal veidi soolaliha. Oh, küll maitses magus see. Jaan ütles, et äikese ajal oli sealgi kõik valgeks sadanud. Jätsime siis ekspeditsioonijuhiga hüvasti, sest tema jäi homseid tõusjaid ootama, aga meil hakkas juba söögiisu tagasi tulema.

Anu elbrusel

Kilomeeter kõrgemalt tulles tundus juba see 4 km kõrgune õhk nii paks, et lõika noaga. Pealegi tahtsime jõuda viimase allamineva tõstuki peale, sest jalgsivantsimisest oli enam, kui küll. Aga 400 m allpool ootas meid ees tõeliselt vastik üllatus: Tõstukid ei töötanud. Ootasime pool tundi ja kui ma läksin tõstukimontööri otsima, ütles too, et eilse tormiga lõi neil kogu elektri välja. Oh-jah!

Vinnasime kotid selga ja hakkasime allapoole kõmpima. Tee peal tuli vastu üks mees, kes rääkis päris uskumatu uudise: Elektrit ei ole terves orus! Tänu meidki hirmutanud äikesele sadas maha kõvasti vihma. Kuna ilmad olid olnud soojad, oli niigi vett palju. Üleval mägedes polnud vee survele vastu pidanud üks tamm. Terve järvetäis vett tuli mägedest all olevale linnale kaela. Purustades kõik elektri- ja sideliinid. Väidetavalt polnud ka enam teed. Olime muust maailmast ära lõigatud. Niisugune lugu.

Jõudes alla laagrisse, sammusime kõigepealt kohalikku baari, kus jõime kolme peale ära kolm liitrit ploomimahla ja pistsime pintslisse tohutusuured praed. Olime olnud ju mitu päeva praktiliselt söömata. Lisaks oli ülevalt 5300 m allatulek ja mööda maanteed 5km Terskolini kõmpimine võtnud aega 9 tundi. Tulema hakkasime hommikul kell 11 ja kell 8 õhtul olime kohal. Viisime siis seljakotid telkidesse ja astusime otsejoones sauna, kuhu ka kõik teised muljetenäljased robinal järele tulid. Seekord ei olnud tegemist mitte meeste-, ega naistesaunaga, vaid oli alpinistide saun.

Nagu eelpool öeldud, oli tee ära uhutud. Tõrnõauzi linn nägi välja üsna masendav. 9kordne paneelelamu oli poolenisti kokku varisenud, kõigi 9 korruse korterite välisuksed olid näha. Suured kivid, mis koos vee ja poriga alla tulid, olid majade nurki lõhkunud, ja esimesed korrused olid vee all. Ametlikel andmetel oli 3 hukkunut ja 5 teadmata kadunut. Kohalikud elanikud rääkisid paarkümmend korda suurematest numbritest.

Õnneks oli avatud jalakäijate sild, nii et mõned sõitsid lähimasse linna ja teatasid kodustele, et meiega on kõik ikkagi korras. Mingil hetkel oli selge, et buss ei pääse siit niipea minema. Oli inimesi, kes pidid ühel hetkel kindlasti Tallinnas olema. ühel hommikul, peale ärkamist ja hommikusööki ütles Kaido kella vaadates: “Eeeeee……. ma pidin juba kümme minutit tagasi tööl olema”. Minulgi algasid varsti “Printsi ja kerjuse” etendused. Nii ei jäänudki meil muud üle, otsida kokku viimane raha ja minna seiklema emakese Venemaa laiadesse avarustesse.

Saime rongipiletid ( Ärge uskuge, kui teile kassast öeldakse, et piletid on lähimaks nädalaks välja müüdud. Ja kui vähegi võimalik, ärge ostke pileteid mingitelt hämaratelt vagunisaatjatelt-vahendajatelt). Seevastu kui piletid olemas, soovitan rongisõitu mööda Venemaad, kõigile kõige soojemalt!

Restoranvagunit veeremis ei ole, aga igas peatuses on võimalik imeodavalt osta väga maitsvat sööki. Igatahes olime me kahe öö ja kolme päeva pärast Peterburis, kust õnnetuseks ühtegi rongi, ega bussi parasjagu Eesti poole ei sõitnud. Kuna kõigi koduigatsus oli saavutanud juba üliinimlikud mõõtmed, võtsime taksod! Meid oli 9 inimest, seega 3 taksot. Igaüks meie hulgast maksis 200 EEK /300rub ja paari tunni pärast olimegi Ivangorodis. Sealt jalgsi Narva, kus ootasid juba kodused ja……. ja otsas see reis oligi!

http://www.waldorf.ee/kaidojatarmo/pildialbumid/?n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/Elbrus%202000/default.asp

 

Kurikuulus nukuteatri näitleja.

Postitatud Alpinism