Mõrvarmägi alistus
“Kui Jaan Künnap ütles instruktor Ivole, et ootame Tarmo järele, näitame talle sadulat ning hakkame siis vaikselt alla tulema, tekkis minus täielik paanika. See tähendas, et aega on liiga palju kulunud ja ärme neid poisse tippu laseme,” rääkis Von Krahli teatri näitleja Erki Laur, kuidas ta Linnateatri näitleja Tarmo Männardiga juulikuus Elbruse tipu vallutas.
KARIN LEEMET
Tuikusin kui baleriin
Erkil ja Tarmol oli kindel eesmärk vallutada 5642 meetri kõrgune Elbruse läänetipp. “Sinna ei olnud mõtet minna niisama turismireisile” leidis Tarmo.Kõige esiteks tuli matkajatel vallutada pisike, jalamilt tipuni vaid 1 km kõrgune mägi, millel asus observatoorium. Nõnda seda mäge kutsutaksegi: Observatooriumi mägi. See oli kogemus, mis nii mõnelgi edasise alpinisti karjääri proovile pani. “Alustasime väga ilusa ilmaga. Küsisime veel Jaani käest, et mida kaasa võtta ja tema rehmas käega, et ah, mis….” rääkis Männard. “Tipu ümber olid küll pisikesed pilved ja mina olin üks vähestest, kes pani pikad püksid jalga ja viskas jope üle õla” Loomulikult hakkas varsti vihma sadama. Alguses oli vihm, nagu vihm ikka , aga juba veidi kõrgemal muutus see külmaks vihmaks, siis väga külmaks vihmaks ja lõpuks tuli taevast lörtsi ja päris üleval juba lund! Kuulus alpinist Eero oli see, kes kõndis t-särgi ja lühikeste pükste väel nii kaua, kuni nahk siniseks muutus ja lumi seal peal enam ära ei sulanud. Alles siis läks alla.
Tagant järele vaadates võib öelda, et see oli üks karmimaid katsumusi sel reisil ja raskuselt jäigi alla vaid tipuvallutusele. Üles jõudsid 63-st vaid üheksa. “Mõtlesin, et mida on mul veel Elbrusel teha, kui juba sellele mäele alla vannun” arvas Erki. Ma lihtsalt PIDIN sinna üles jõudma. “Plass oleks olnud oma elu esimesele mäele lihtsalt niisama alla vanduda” arvas Tarmo.
Järgnesid päev puhkust, puhtaksküürimine kohalikus saunas, kuhu basseinivesi voolas otse mägiojast ja tutvumine kohalike baaridega. Hinnatase on võimas! “Tundsime endid tõeliste välismaalastena. Kellele 30 rbl baarihind kallis tundus, võis osta märjukest tuletõrjujate käest. Seal oli hind kolm korda odavam ja ööpäevaringne valve. Alkoholi sai tarbida muidugi vaid siis, kui järgmine päev vaba oli” seletab Tarmo. “Kui järgmisel päeval oli ronimine, polnud kõrtsides ühtegi eestlast, sest kõik said aru, et väiksimagi pohmelusega pole inimestel kõrgustesse mingit asja.”
Esimene tõus Elbrusele nurjus halva ilma tõttu. Seepärast jäi osa mägironijaid 4200 meetri kõrgusel Prijuti baaslaagrisse paremat ilma ootama. Kuid ka torm jätkus. Öösel tuli tunne, et peale meie telgi on kõik teised õrnad riidest kuplid nõlvalt ära puhutud. Hommikul siiski prooviti aklimatisatsiooniks tõusta, kuigi oli selge, et ilmselt see üritus võiduga ei lõpe. Öösel oli tuul jäänud vaiksemaks, aga kella 8 ajal, kui oli juba valge, liikus meie peale justnagu valge sein. Udu ja lumi! Kuigi näkku peksis nõelteravat rahet ja lund, pinnatuisk pani varbad külmetama, varem sissetallatud rada kadus kiiresti ning nähtavus oli halb, rühkis mäele jäänud grupp tipu poole.
Kella 11 ajal anti targemate poolt käsklus ots ümber pöörata. Üks noormees jätkas sellest hoolimata teekonda edasi. Sellised allumatud inimesed on väga ohtlikud, sest kui midagi juhtub, tuleb korraldada päästeekspeditsioon. On olnud juhuseid, kus lisaks päästetavale endale juhtub midagi ka mõne päästjaga. Õnneks läks seekord kõik hästi. Tagasi jõudes seletas hr D. T et kuna temale ei öelnud tagasipöördumiskäsku mitte instruktor, siis pidas ta seda naljaks. “Ilmselt lootis ta, et Üllar käib igaühe juurest läbi ja leiab aega veerandtunniseks vestluseks ja oponendi seisukohtade ümberlükkamiseks” õelutses keegi. Künnapi ekspeditsioonidest pole see mees enam osa võtnud.
“Kui pidime halva ilma tõttu tagasi pöörduma, jäin mina mäehaigeks. Pea valutas, kõrvades huilgas ja vaateväli kahanes kolme-nelja sentimeetri laiuseks. Tuikusin nagu baleriin, tulin alla, kuid mõnikümmend meetrit raja kõrval on lõhed. “Tunne oli naljakas. Eemalt vaadates võis arvata (ja osad arvasidki), et ma olen maani täis, aga tegelikult oli mu mõistus ikkagi selge ja ma teadvustasin endale oma olukorda. Samas olid kõik pidurid kadunud. Kuulsin, kuidas keegi teadis rääkida, et mind oli nähtud 4800m kõrgusel viinapudelist märjukest rüüpamas. Sain aru, et see on tobe ja ma ise ju tean, et olin 100% kaine, aga puhkesin siiski südantlõhestavalt nutma. Solvumisest.” meenutas Tarmo esimest retke.
Olukord oli naljast kaugel, kuigi Tarmo mäehaigus oli teistele päris lõbus vaadata.
“Kui ta tagasi jõudis, siis nägin, et väsinud rändur prantsatas telki. Aga hakkasin aru saama, et see, mida ta rääkis, ei olnud selge mõistusega inimese jutt,” rääkis Erki. Tarmo jutt oli olnud umbes järgmine: “Erki, kas sa nuuskasid?” Erki vastas jaatavalt. “Sinu vasaku käe all on rohelisest metallist luuk ja selle sees on veel üks luuk ja teise luugi all on valgel põhjal punane rist, mille all on taskurätik. Nuuska parem sinna.”
Erki tegi telgiukse lahti, hakkas saapaid jalga panema ning mõtles, mida edasi teha. “Kuid tema oli vupsti telgist väljas. Jõudsin veel hõigata, et hoidke seda meest kinni, tal sõitis katus minema.” Siis räägiti Tarmoga hellalt ja vastati tema küsimustele, võeti tema seljakott ning talutati alla. “Vastuseks küsimusele, et kuhu ta ennist niimoodi telgist minema kiirustas, seletas Männard, et ta tahtis minna baaslaagri kauplusesse, et tuua sealt sõpradele värsket õhku!”
Kissell laibaveest
Nende telkkond keetis Prijuti laagris kord kisselli ning kuna kõrgmägedes nõuab iga liigutus suurt pingutust, ei viitsitud kaugema allika juurde minna ja vett võeti lähemast kohast. Kui kissell oli valmis, lõhnas see nagu laip ja maitses nagu laip. Kuid rohkem neil kisselli kaasas ei olnud ja jook tuli ka ära juua.
“Ütlesime Jaanile, et keetsime kisselli veest, mis laiba moodi haises. Jaan ütles, et see vesi tuleb lõhedest. See on ju inimesi täis. Ega keegi lõhesse kukkunud inimesi otsima hakka, võid sinna ise järgi kukkuda,” rääkis Erki matka köögipoolest.
Rikkamad riigid proovivad oma kodanikud ülevalt kätte saada ja kodumaa mulda viia. Siis on veel võimalus, et kui alpinist kätte saadakse, maetakse ta mäejalamil olevale spetsiaalsele kristlaste kalmistule. Kui keegi kukub paarisaja meetri sügavusse lõhesse, on ikkagi karta, et keha jääb sinna, kus ta oli ja “Prijuti” hotelli juurde kaljupangale lisandub lihtsalt veel üks tagasihoidlik mälestusplaat. Mäed ei mõista nalja. Mis samas ei tähenda, et igaüks seal surma saaks. Tuleb olla tark ja ettevaatlik. Ja õppida targematelt. Ja olla veel ettevaatlikum. Nii lihtne see ongi.
Tipphetked
Ühel ööl käisid alumises, ligi 2000 meetri kõrgusel baaslaagris vargad. See oli just enne esimest mäkketõusu, kui mägede pojad viisid busside pagasikambritest ja telkide juurest minema varustust ning toitu.
“Minult varastati kogu varustus, kaasa arvatud tippu minemise riided. Olin ka ainus, kel oli õnne oma asjad tagasi saada, kuna vargad olid seljakoti visanud metsa,” rääkis Tarmo. “Aga ekspeditsiooni arsti perel viidi minema saapad ja nendel jäigi tippu minemata.
Teiseks meeldejäävaks hetkeks oli lumetorm esimesel ööl Prijutis. Tarmo sõnul on Eestis tavaliselt nii suvel kui ka talvel võimalik matkata ilma telgita. “Kuid selle tormiga oli selge, et telgita ei oleks me seda tormi üle elanud.”
Erki oli sellisest tormist unistanud ja ootas ärevalt, et kas tuul viib telgi minema või mitte. Ning kolmas tipphetk saabus 5642 meetri kõrgusel.
Unetus Prijutis
Erki meelest oli tippuminek rännak selle laiemas tähenduses. “Sa võid sinna minna ka kahekümnekesi nina nina vastas, kuid ikkagi oled seal üksi. Nii jõuad terve oma eluloo ja igasugused mõtted ringiratast läbi mõelda.
Näitlejad leidsid, et kuigi füüsiline vorm on sellisel matkal oluline, ei ole see esmatähtis. Oluline on, kuidas organism reageerib kõrgusele ning muidugi peab ka vaim valmis olema ja tahtma sinna üles minna. Sest üleval tipus ei oota sind peale teadmise oma kohalolust ja hingematva vaate mitte miski! Seal ei ole ei toitu, jooki, ega sauna. Ja mida kõrgemale minna, seda rohkem on pärast maad, mis tuleb vastupidises suunas läbi käia. Need on hetked, kui mitteminna on palju-palju lihtsam, kui ikkagi veel natukene 10 sammu kaupa edasi venida.
Grupis oli inimesi, kes ei saanud juba 4200 meetri peal öösel magada.
“Kui inimene jääb magama, läheb organism üle unerezhiimile ning inimene hakkab hingama sügavalt ja rahulikult. Kui aga hapnikku napib, siis organism annab märku, et nüüd on midagi väga viltu, inimene ärkab üles, hingeldab, ventileerib kopsud ära ja jääb uuesti magama,” selgitas Tarmo. Kuid kui sama asi kordub ikka ja jälle, siis inimene lihtsalt ei puhka välja.
Tippu rünnates lahkutakse laagrist kella kahe-kolme ajal öösel. See on selleks, et jõuda ohutult nii üles kui ka alla ning jääks varuaega, kui keegi väänab või murrab jala, et ta mäelt alla tuua. Kiiremad läksid 6 tundi üles ja 2 tundi alla. Meie valisime alguses liialt aeglase tempo, kartes ennast ära kurnata ja läksime üles 11 tundi. Koos kaheksatunnise allatulekuga püstitati ilmselt üks aeglusronimise rekordeid, aga nüüd on teada, mida teisiti teha.
Tarmo võtab järgmine kord laskumiseks kaasa tagumikukelgu, sellise “õunakese” mis käib rihmadega ümber keha. “Meil kelku ei olnud, aga tšehhidel olid “õunakesed” ja nemad jõudsid alla umbes poole tunniga.”
Samuti tasub ka kindad siduda nööridega kinni. Meie grupis oli noormees, kes hakkas ihuhäda rahuldama, aga kuna labakinnastega ei ole võimalik oma elutähtsatele organitele ligi pääseda, siis pani ta kindad maha, ajas asja korda ning avastas siis, et kinnas on lennanud umbes 20 meetrit kõrvale. Piirkonda, kus on lumega kaetud lõhed. Ta pani käe põue ja kõndis sadulani, aga sealt edasi ilma kindata ei saanud ning tal jäi tipust 300 meetrit puudu,” rääkis Tarmo õnnetust juhusest. Tegelikult on neid tarkusi nii palju, et sellest tuleks pidada eraldi loeng teemal näiteks: “101 asja, mida Elbrusele kaasa võtta”. Eks kui keegi tahab teada, siis küsigu. Minu kontaktid on ju olemas nii klubis, kui teatris.
Kohalik luure keskagentuur
Linnateatri näitlejat pani matkal imestama kohalike elanike suhtumine vanematesse inimestesse. Ühte soojakus asuvasse kauplusbaari nimega “Elbrus” kogunesid õhtuti kohalikud noormehed ja neiud, kes tegid suitsu, jõid õlut, kihistasid ja näpistasid üksteist. “Kuid ühel hetkel keegi röögatas: “babuška idjot!” ja kõik kadusid öhe. Siis loivas nurga tagant välja umbes 80-aastane kitlis ja toasussides vana naine, kelle peale Eesti noored ei kergitaks kulmugi,” jutustas Tarmo. Ta küsis hiljem, miks nad minema jooksid. “Noored ütlesid, et igaks juhuks. Ega me teda loomulikult ei karda, aga saad aru, noh, kuidas nüüd öeldagi, teda kutsutakse kohalikuks luure keskagentuuriks.”
Mõrvarmägi
Näitlejad nentisid, et Elbrus ei ole kerge mägi, seal on paljud alpinistid ja päästjad surma saanud ning selleks peabki juht olema väga hea, teda peab usaldama ja talle alluma, et sinu laiba maitse ei lisandiks tulevaste põlvede kissellile.
Männardi sõnul kutsusid kohalikud Elbrust muuhulgas ka gora ubitsa – mõrvarmägi. Ta kõneles, et kui oled keset mäge ja tuleb pilv ühes lumetormiga, on nähtavus heal juhul viis meetrit. “Siis on sul on valida, kas istud paigal ja külmud vaikselt või püüad kuidagi alla, laagrisse jõuda. Aga piisab, kui lähed paarkümmend meetrit vales suunas ja sa ei kõnni sa enam kunagi.”
Kurikuulus nukuteatri näitleja.