Blogi arhiiv

Mont Blanc 2002 (kultuur ja elu)

Kultuur ja elu logotekst ja fotod: Tarmo Männard
Geopeitus on igati vahva ülemaailmne mäng, mis sai alguse
kaks aastat tagasi. Mängu käigus peidetakse ära “aardekast” ning veebilehe kaudu antakse teada aarde koordinaadid. Seejärel võivad paadunud aardekütid GPS abil seda otsima asuda. Alpinismipisikusse nakatunud Nukuteatri näitleja Tarmo Männard kutsus kaasa neli sõpra Mont Blanc´i vallutama ja geopeitust mängima.

Tour Ronde 3792m

Tour Ronde 3792m

Saatuslik kohtumine Jaan Künnapi ja Elbrusega

Kord tegime koos Von Krahli Teatri näitleja ning minu hea sõbraga Erki Lauriga üht lastesaadet, kus kohtasime Jaan Künnapit. Ronisime koos Künnapiga jääseina peal ja see meeldis hirmsasti. Varsti kutsus Künnap meid Elbrusele (5642 m). Mõtlesime, et miks mitte?
1999. aasta suvel käisime esimest korda mägedes ning sellest ajast peale olengi jäänud mägesid mööda käima. Üldiselt peaks inimene sellistes oludes tegelikult ära surema. Aga uhke tunne on tajuda, et ei-ei! Et mõistliku asjaajamise korral, mida ma muuseas ka oskan, on seal võimalik ellu jääda. Näiteks elada 4000 m kõrgusel kolm ööd-päeva tormi käes ja tulla alla ilma külma- ja vaimukahjustusteta.

Mont Blancile (4807 m) otsustasime minna sellepärast, et lisaks Kaukaasiale on põnev ka teistsugust mäestikku vaadata. Seekord läksime esimest korda pisema, päris oma viieliikmelise pundiga. Eelnevad korrad olima kohale sõitnud Künnapi ekspeditsioonidega, mille moodustasid kümned ja kümned inimesed. Mina, mu klassivend ja väga hea sõber Kaido Pähn, samuti hea sõber ning Jaan Künnapi jünger Üllar Rosenfeldt ning kaks tüdrukut Anu Audse ja Vilja Heinmets.

Kaido, Vilja, Anu ja Üllar. Üleval on Tarmo.

Kaido, Vilja, Anu ja Üllar. Üleval on Tarmo.


Retk algas 5. juulil 2002 kell 20.00 Nukuteatrist. Reede õhtul ja öösel läbisime autoga Eesti ja Läti. Kui päike laupäeva hommikul tõusis, olime Läti ja Leedu piiril. Kui hommikul silmad lahti tegin, olime keset Poolat. Laupäeva õhtuks jõudsime Poola-Saksa piirile. Öösel sõitsime läbi Saksamaa, pühapäeva hommikul olime Šveitsi piiril ning juba pühapäeva pärastlõunal kella kuue paiku tõusime viimase tõstukiga 3000 m kõrgusele. 

Itaalia poole peal on mägihotell, mida kutsutakse Torino hütiks. Meie telkide ligidal oli aedik ning märk mehest, kes kukub lõhesse. Oli selge, et aediku puhul oli tegemist eriti lõherikka piirkonnaga. Hoidsime siis sellest kohast kaugemale. Aga oh üllatust! Esmaspäeva hommikul oli aga aedikus kümneid ja kümneid inimesi, kes võtsid lamamistoolidel päikest. Tuli välja, et mitte nemad, vaid hoopis meie olime need kelle kohta märk kehtis! 

Mingid jaapanlased koputasid meie telgile ning küsisid, et kas me tõesti ööbisimegi siin? Saanud “jah” vastuse, järgnes aupaklik palve, et kas nad tohivad meiega koos pilti teha? Neile oli see ilmselt ennekuulmatu, et keegi võib magada väljaspool hotelli. Liiatigi telgis ja veel lume sees.

Aklimatiseerumiseks tuleb teatavasti alustada madalamatest mägedest. Võtsime meiegi alustuseks ühe väiksema mäe, mille nimi on Tour Ronde (3792 m). Tublid itaallased olid sinna mäetippu tassinud ka ühe jumalaema kuju. Tagasiteel tagasi vajus ühel järsul lumenõlval korraga lumi mu jalge alt ära ja hakkasingi allapoole libisema. Lõin küll kirkavarre lumme, aga ei jõudnud seda õnnetuseks nii korralikult teha, et see mind kinni oleks pidanud. Jõudsin veel röögatada “kukun!”, kui uperpall algaski. Õnnetuseks oli allpool üks kiviplaat ja vasaku käe kaks sõrme jäid kukkudes kirka ja kivi vahele. Kuulsin näppudes vastikut raginat. Ainumas soov oli seisma jääda, sest olin köies esimene. Minu järgi tulid Anu, Vilja, Üllar ja Kaido. Kartsin, et kuna olen Anust kõvasti raskem, tõmban ka tema tasakaalust välja ning hetke pärast uperpallitab Anu mulle ülevalt järgi. Viljal oli natuke rohkem aega end kinni pidada, aga kas temagi jõudnuks kahte inimest kinni hoida?
Äkitselt tõmbus köis rapsakaga pingule. Jäin seisma ning ajasin end üles. Nägin, et Anu oli nagu kord ja komme surunud kirka vartpidi lumme kinni ja heitnud kirkale kõhuli peale. Köis on seotud nõnda, et tõmme tabab esmalt just kirkat.  Ajasin end püsti. Välise visuaalse vaatluse põhjal võis järeldada, et sõrmeluud on siiski terved. Lahastasime siis sõrmed  tipusigarihülsiga.

Tol hetkel hämmastas mind tõsiselt, kuidas küll Anu nii kiiresti reageerida jõudis. Hiljem sain seda omal nahal tunda. Laskumisel Mont Blancilt kuulsin, kuidas Vilja karjatas: “Kukun!” Vilja oli sidemes keskmine. Tema ees oli Anu ning järgmine mina. Kuulsin karjatust, vaatasin rahulikult üles, et ega ta jumalapärast oma 2 cm pikkuste “kassidega” mulle otse pähe potsata? Nägin, et ta läheb ilmselt minu kõrvalt mööda. Surusin  kirkavarre lumme ja lõin rusikaga takka. Heitsin kirka selga kõhuli ootele. Ootasin. Alles jupi aja pärast jõudis rapsakas minuni. Tajusin, kuidas hetkel, kui keegi kukub, aeg justkui seisatuks, kuigi tegelikult toimub kõik uskumatu kiirusega

Esimene tõus 3300 meetrilt 4100 m kõrgusele Mauditi kurule osutus äärmiselt rängaks. Seda 800 meetrit käisime päev otsa ning lõpus jaksasime astuda vaid kümne sammu kaupa. Jõudsime peaaegu pimedas surmväsinutena Mauditi kurule ning panime laagri üles. Lumi oli üsna paks, telgi jaoks tuli süvend kaevata. On üsna oluline omada kaasas labidaid ja on päris tähtis, et telki osataks üles panna kinnastega ja pimedas. Meie tegime kodus pimedas toas spetsiaalset telgipüstitamise trenni. 

Järgmisel hommikul otsustasid Kaido, Üllar ja Vilja vallutada veel ühe pisikese naabruses oleva 4200 m kõrguse Mont Taculi mäetipu. Meie Anuga eelistasime puhata ja saapaid kuivatada. 


Õhtuks ilm halvenes ja teisel päeval tabas meid tõeline lumetorm ning järgmised kolm päeva istusime telgis. Õhtuti oli taevas küll heledam ning panime ennast tõusuks valmis, kuid kui hakkasime saapaid jalga tõmbama, tõmbus kõik taas uduseks ning torm jätkus täie hooga.

Viiekesti kaheinimesetelgis. Torm 4000 m kõrgusel.

Viiekesti kaheinimesetelgis. Torm 4000 m kõrgusel.

 

 Meil oli kaks telki. Kollane telk oli parem, Elbruselgi läbi proovitud. Oranzh telk oli hästi kerge, aga ta ei olnud spetsiaalne talvetelk, mis muidugi kätte maksis. Ta välisseintel puudusid nimelt lumepõlled ning ääre alt tuiskas lumi telki sisse. Telkijaid tuli hommikuti välja kaevata. 

Esimesel hommikul kaevati välja mind ning Anut ja teisel hommikul kaevasime meie välja Vilja ning Kaido. Päris õudne tunne on öösel selle peale üles ärgata, et lumehang su rinnakorvile pressib. Seejärel otsustasime kõik viiekesti kolida teise, kahekohalisse telki. Aeg, mis me seal istusime, tundus lõputult pikk. Peale ootamise, rääkimise ja unistamise polnud midagi teha. Kõigele lisaks halvenevad külmas telgiriide hingamisomadused tunduvalt ja et kahe inimese asemel oli meid telgis viis, siis jäätus hingeaur telgiriidele ning olemine muutus üsna niiskeks

Geopeituse aarde peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles.

Geopeituse aarde peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles.

Oli selge, et ega me üles ei pääse, sest alles oli ainult ühe päeva toidumoon. Keegi ei teadnud, kaua torm võib veel kesta. Peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale ära Nukuteatri aarde. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles.

Pärast nelja ööpäeva veetmist kaheinimese telgis hakkasime alla tulema. Ilm oli udune ja nähtavus üsna kehvapoolne. Meiega liitus veel kolm rootslast. Allatulekul oli üks üsna vastiku olemisega 3-4 meetri laiune ja arvatavalt paarisaja meetri sügavune jäälõhe. Rootslased hakkasid seda ületama. Esimene mees sadas sisse ja kukkus paar meetrit allapoole. Teised sikutasid ta siis kribinal-krabinal üles, oli näost valgem kui  viikingid tavaliselt. Tegime ettepaneku proovida kõrvalt kaarega mööda minna. Nemad vastasid, ei-ei aitäh, meil veel toitu jätkub, kohtume paari päeva pärast all baaris!

Edasine laskumine oli päris karm, sest tõusis tuul ja udu tihenes. Äkki hakkas mägedes kostma valjuhääldist muusikat! Meile tundus see hästi absurdne, sest oli arusaamatu, kellele seda lasti ja miks peaks üldse lastama alpinistidele meeleolumuusikat mažooris ja minooris? 

Karm laskumine Midi mäelt lumetuisus ja muusika saatel.

Karm laskumine Midi mäelt lumetuisus ja muusika saatel.

 Õhtu hakul sattusime ühe hirmus vastiku lumeseina peale. Et mitte alla sadada, tuli saapaninadega kõvasti vastu seina taguda ning tüdrukud peksid enda varbad siniseks. Et ohutult minemiseks kulus aega, hakkas peagi hämarduma. Udu tõttu polnud näha, kui kõrgel olime. Vastik tunne oli ning siis küll hakkasin mõtlema, et miks ma seda ülepea teen ja selle eest veel raha maksan ja et kas see on nüüd nii lõbus ja et kodus telekapulti klõpsida on ju ka väga tore ja et kas ikka tõesti tahan seda veel…

Korraga hakkasid pimedusest paistma kaks valgusvihku. Tulijateks olid kaks prantslast. Olime eelnevalt juba näinud kummalisi mehi, kellel ei olnud mingit arusaamist ohutusest ja kes kell üks öösel tuiasid 4000-5000 m kõrgusel mägedes, ilma köiteta ja telgita. Need prantslased tundusid samasuguste totakatena. Küsisime joviaalselt:

 “Can I help You?”

 Prantslased vastu: “No, no. Can I help You?” 

Üks tüdrukutest küsis, et mispärast te nüüd siis siia tulite? Mees ütles, et tulime siia “for You”. Oh imet, meile olid päästjad vastu saadetud! Nad olid tõelised sõgedad, sest lisaks endi seljakottidele rabasid nad selga tüdrukute pambud ja kimasid edasi-tagasi. 

Pärast vaidlesime, oli neid päästjaid kaks või kolm? Nad olid nimelt nii kiired, et tundus nagu oleksid kõik kohad prantsuse mäepäästjaid täis. Neil oli kotis ka jäätee, mis maitses imehea, sest olime kümme päeva joonud vaid lumesulamisvett, mida oma rinnal plastviinapudelites soojendasime. Metsik torm, mis siis hakkas, oli mu senise elu suurim. Tuul puhus seljakottidest vabastatud tüdrukud pikali.

 Päästjad vedasid meid Midi mäe all asuvasse hotelli, mis oli päris kallis, u 450 EEK/öö. Selle eest sai koreda teki ja padja. Ning magamiskoha kolmekordsel naril. Hoolimata sellest, et linad hinna sisse ei käinud, sai 10 päeva jooksul  esimest korda end magades peaaegu aluspesuni lahti riietada.

Edasi oli vaja minna alla, natuke puhata, vaadata ka maad ja siis proovida ehk uuesti. Läksimegi ja kaesime kohalikke kuulsaid kohti. St Gotthardi mäekuru on iidne ühendustee Itaalia ja Šveitsi vahel. Seal asub ka St Bernhardi klooster, kus kloostrimungad aretasid vanadel aegadel  välja erilised suured koerad – bernhardiinid. Väidetavalt pandi koertele rummivaadid kaela ja nad otsisid siis kurus lumme mattunud teelisi. Tänapäeval viib sinna autotee ja eksinud rändajaid pole vaja ka enam lume alt välja nuuskida, aga ega bernhardiinid sealt veel kuhugi kadunud pole- lavkade pealt müüdi igas suuruses kutsasid, rummivaadidki kaelas. Suur osa neist isegi haukus ja hüppas.

Jumalaema kuju kohaliku baari akna kõrval St Gotthardi mäekurus.

Jumalaema kuju kohaliku baari akna kõrval St Gotthardi mäekurus.


Nagu ikka, on reisidel kõige huvitavamad erinevad pisiasjad, Nähtused, mis ei ole mitte üheski ametlikus kultuuriprogrammis ja millest ei räägi teile ükski giid. Sellepärast mulle giidid ja igasugu reisipaketid ei meeldigi. Antud kohas hämmastas mind see, et inimesed ei pidanud paljuks jätta ühe ehitise akna kõrvale seina sisse üht süvendit jumalaema kujukese jaoks.

 Eestlastele oleks see oma ebapraktilisuse tõttu täiesti mõistetamatu. 1996. a Itaalias olles nägin ühte kividest ja tsemendist laotud grotti, mille sees oli jumalaema kuju ning tema jalge ees oli pisike bassein. Mõtlesin, et basseinis võiks ka kala olla. Ja ennäe! Olidki kuldkalad sees. Tabasin end plaanitsemas, et sellise groti võiks ju endale ka talu juurde ehitada, Teeks ühe suitsuahju ka sinna juurde või paneks vähemalt söögilaua-mõnus istuda, kui väljas vihma sajab… Korraga sai eri rahvaste mõttemaailmade erinevus selgeks. Nemad teevad koha lihtsalt kus seista, vaadata ja mõtelda, ning jumalaga omavahel olla. Eestlased teevad koha, kus kala suitsutada ja istuda ja kus on  vihmaga ilus õlut juua.


Plaanisime ronida ka Monte Cervinole. Aga selgus, et justkui kiuste oli ka seal halb ilm. Meile öeldi, et tänavu oli sinna tippu tõusnud ainult kaks giidi ning kõik köied on reiejämeduse jääkooriku all. Olime täiesti löödud ja tundus, et kogu sõit on untsu läinud. 

Arutasime igasuguseid plaane. Sõelale jäi kaks. Kas minna kohe koju või üritada veel kord Mont Blanci vallutada. Otsustasime, et sõidame korraks veel Mäe juurde tagasi ja seal kohapeal siis vaatame. Uurime ilma ja siis kaeme, mida edasi teha.

Oh imet! Mont Blancil päike siras ja sätendas. Öeldi, et ilus ilm püsib veel vähemalt kolm päeva.

 Tüdrukutel olid varbad viga saanud ja nad jäid alla telkima. Võtsime kaasa minimaalse varustuse ja kimasime üles. Eelmisest 4000 meetri kõrgusel magamisest oli kasu. Seda 800 m tõusu, mida eelmine kord astusime kümne sammu kaupa päev otsa, kõndisime paar-kolm tundi. Jõudsime sinna, kus eelmisel korral telkisime. Läbisime veel ühe 60 kraadise kallakuga “nõelasilma” ning saabuski õhtu. 

Mägedes läheb erakordselt kähku pimedaks. Ei mingit pikka piinlemist, nagu suvisel Eestimaal. All säras tuledes Chamonix. Otsustasime minna veel natuke edasi, sest polnud tasast kohta, kuhu mõnusasti laagrisse jääda. Kell üks öösel tulid ülevalt vastu kaks sõgedikku. Neil oli kahe peale üks taskulamp ja telki ega muud magamisvarustust polnud üldse. Pakkusime peavarju, kuid nad otsustasid edasi minna. Võimalik, et tegemist oli eriliste proffidega, aga karta on, et need olid ikkagi mingid “täidan-täidan-lõhet” mehed. Rohkem pole me neid igatahes enam näinud. Loodetavasti jõudsid nad ka tõesti alla. Minna oli neil igatahes 4-5 tunni jagu

 Kui olime laagripaiga välja valinud ja hakkasime telki üles panema, tõusis kohutav tuul. Telk muutus tuule käes märatsevaks metsloomaks, kes ragises, mörises, rögises, plagises ja kel oli ainsaks sooviks sulle esiteks käpaga vastu vahtimist virutada ja seejärel jalga lasta. Kui selline telk peaks mägedes tuule käes lahti pääsema, siis karta on, et ükski naisest sündinu seda enam kinni ei püüa. Ühest küljest oli selline torm väga hirmuäratav, aga teist pidi uskumatult põnev. Saad proovile panna oma varustuse, teadmised ja füüsise. Saad proovile panna iseennast.

Hommikul kõndisime uhkes üksinduses edasi. Tavaliselt tõuseb tippu sadu inimesi päevas. Seekord mitte, sest ilm ei olnud tõusuks just sobivaim. Aga see oli ka meie viimane võimalus.

 Võtsime kaasa ühe fotoka, ühe videokaamera, tipuõlle ja Nukuteatri lipu. Meil oli GPS, mis mõõdab õhurõhku ja määrab selle ning lisaks veel satelliidisignaalide järgi kõrgust. Mont Blanci tipu kõrgus on teatavasti 4807 meetrit. Kõndisime vati sees, nagu siilikesed udus. Nõlv muudkui tõusis ja tõusis. Läks raskemaks ning kõndisime kümne sammu kaupa. GPS näit: 4700 m… 4800 m. Edasi algas igavene jama: 4801, 4803, 4805, 4803, 4801, 4795 m – kurat! Kus see tipp siis on??? Aparaat näitas koguni 4812 m ja 4814 m. Selge, et midagi oli viltu. Istusime ja ootasime, äkki saab GPS kaineks. Ei saanud. 

Päris nutt tuli peale, sest läbi tohutute  raskuste oli  tuldud siia üles! Oli sõidetud tuhandeid kilomeetreid, makstud tuhandeid kroone ja elatud nädalaid kitsukeses telgis. Nüüd olime kohas, kus peaks tipp olema ja, raisk, tippu ei ole udu tõttu lihtsalt näha!!!

Kusagil aga tipp olema pidi, sest ümberringi oli tohutult palju kollaseid kuselaike. Järelikult pidi siin olema käinud hulk inimesi, kel tuli seista ühe koha peal. Kaido otsustas, et vist ikkagi oleme juba tipus ning hakkas huilgama. Meie ei uskunud ja käisime äärmiselt kahtlustavate nägudega ringi. Kaido avas juba ka tipuõlle purgi. Siis tulid alt neli prantslast ning küsisime nende käest, et: “Kuulge, kas räägite inglise keelt, kas Teie teate, kus tipp on?” Nad vastasid, et: “Jah, räägime ja teame küll.” Meie hasartselt:” Noh, kus?” Nemad: “Seesama siin ongi.” Olime istunud pool tundi tipus, seda teadmata!!!

Kus siis läks kisaks ja sõjatantsuks! Meil oli üks 0,5 l purk õlut kolme peale ja jõime seda külma, jääsegust märjukest ligi kümme minutit. Tundsime ennast seal ülal üsna mõnusalt. Kuna ilm oli kehvapoolne, siis pakkus tipupäev harukordse võimaluse nautida mäge, mitte alpinistide horde.

Mont Blancilt alla tulles jõudsime taas Midi mäe jalamile, meid võõrustanud hotelli juurde. Sel korral otsustasime raha kokku hoida ja ööbida telgis. 

Panime riidest kupli üles, võtsime joped maha. Võtsime kampsunid maha. Kaido võttis saapad ära ja siis… hakkasime meie Üllariga karjuma, et ta need kohe ja praegu jälle jalga tagasi paneks. Ta hea inimene panigi kohe saapad jalga tagasi. Põhjus oli nimelt selles, et… et noh, igal juhul nii kui Kaido öösel oma näo magamiskoti kapuutsi sisse pani, tõmbas ta nina ruttu välja, sest siis jõudis see hais ka tema enese ninna! Seetõttu nööris ta magamiskoti kaela juurest kõvasti-kõvasti kinni.  

30 tunni jooksul, mil kestis see retk olime umbes tunni olnud telgis, söönud ja oodanud und, 2 tundi puhkepeatuste ajal puhanud , 6 tundi maganud ja tervelt 21 tundi kõndinud!

Järgmisel hommikul tõusime üles Itaalia poole peale viivasse köisraudteejaama. Aga ilmaennustus, mis lubas kolmeks päevaks ilusat ilma, ei pidanud paika. Olime pilve sees. Kuna ilm oli väga halb, siis selgus, et tõstukid Itaalia poole üldse ei lähegi. 

Väga ilus neegritütarlaps, kes seal töötas, soovitas minna proovima Prantsusmaa poole peale. Läksimegi. Selgus, et esimene ja ainuke tõstuk sel päeval lähebki umbes 15 minuti pärast. Helistasime orgu tüdrukutele ning kutsusime nad Chamonix´sse vastu. 

Koduteed otsustasime sõita juba natuke aeglasemalt. Keerasime kiirteede pealt maha ning sõitsime läbi pisikeste külade, kuhu turist ilmselt iial ei satu. Ei kujutanud ette, et Prantsusmaal on niivõrd tohutud metsamassiivid. Nägin maja, mille kõrvalhoone seinad olid tehtud põletamata ja õlgedega segatud savist. Majal oli laastukatus. Eestis olen nii arhailist ehitist näinud ainult sugulaste juures Vaabinas. 

Täiesti sürrealistlik pilt avanes ühe majalobudiku kõrval asuvas sama logus puukuuris. Üks pool oli täis puuhalge ja ülejäänud poole võttis enda alla must kiiskav Porsche.


Sõitsime mööda üht päris pikka mägedevahelist orgu. Arvata on, et talvel puhuvad seal ainult ühesuunalised tuuled, sest kõikide orus paiknevate hoonete lõunapoolsed küljed olid tsinkplekiga üle löödud. Kui esimesse külla sisse sõitsime, siis oli päris jabur pilt: plekkmajad, plekktuulik, plekk-kirik. Ühes mägedevahelises orus, kus asus hiiglasuur koobas, avastasime enda üllatuseks, et koopaseinad olid täiesti tavalisest paekivist! Geoloogid ilmselt praegu muigavad, aga meile oli see tõeline üllatus. Paekivi on settekivim, mis tähendas seda, et see koht oli kunagi olnud merepõhi.


Saksamaal tegime pikema peatuse Stuttgardis, kus elab väga tore inimene, kuulus teatrisõber, nahakunstnik ning viiendat põlve raamatuköitja hr Hans Peter Frölich. tema juures nautisime siis kaks päeva ka tavapärast euroturisti elu. 

http://www.waldorf.ee/kaidojatarmo/pildialbumid/?n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/2002%20alpide%20reis/default.asp

 

Postitatud Alpinism

Elbrus 2001


plaan_5

2001 Aastal läksime taas Elbrusele. Grupp oli paisunud suuremaks. Mina, Kaido ja Anu. Lisaks Üllar Rosenfeldt, Siive Penu ja Aigi Ilves. Seekord muutsime marsruuti veelgi.

 Sel ajal, kui teised läksid observatooriumi mäele läksime meie kahe telkkonnaga Tshegetile ja ööbisime seal. Taas püüdsime Elbruse jaoks teistega võrreldes oma  aklimati-latti kõrgemaks ajada. Järgmisel hommikul jõudsid teised järele ja nendega koos tulime mäe otsast alla. Nemad olid öö maganud 2100m, aga meil oli juba 3400mkõrgusel magatud. meie aklimatiseerumine oli juba 1,5 km nendest kõrgem!

 Päevakene puhkust all, ja jälle Elbruse poole. Lahkusime teistest pool päeva varem, juba eelmisel õhtul, nõlva peale. Tahtsime minna ööbima 3800m peale, aga viimane tõstuk enam ei töötanud. Oli tõusnud üsna paks udu ja Anu kasutas oma vetoõigust, öeldes, et uduga mägedes ei kõnnita ja kui tahame, võime ju ülespoole minna, ent ilma temata. 

Millegipärast oli eelmiste aastate lahe õhkkond muutunud kummalisel kombel üsna plahvatusohtlikult vastikuks. Ilmselt oli grupp muutunud liiga suureks, või siis olid kokku sattunud inimesed, kes tegelikult kokku ei kuulu. 

Tsheget.

Tsheget.

Kes seda täpselt teab, milles põhjus oli, igatahes tekkisid pinged muuhulgas ka nö. vanade olijate vahel. Tollel õhtul solvuti esimesed solvumised, valati esimesed pisarad ja karjuti esimesed “kuradid” ja “perssed”. Tolle reisi esimesed, aga mitte viimased. Olgu siin veel igaks juhuks öeldud, et igaühte eraldi võttes oli tegemist igati toredate inimestega. 

Mõnes teises situatsioonis oleks kõik sobinud suurepäraselt. Ent mägedes see kooslus ei töötanud. Väga raske ülesanne oli Kaido õblukestel õlgadel. Sest tema oli boss. Kuna meid oli nii palju valisime endi seast ühe, kelle hääl maksis teiste omadest rohkem. Oli selge, et juba see iseenesest oli põhjus rahulolematusteks, sest oli hetki, kui midagi tuli otsustada, aga korraga kõigile meeldida pole teatavasti võimalik.  

Üllar Rosenfeldt ja Kaido Pähn vaatlevad Tshegeti tippu.

Üllar Rosenfeldt ja Kaido Pähn vaatlevad Tshegeti tippu.

Nii. Kõik olid siiski täiskasvanud inimesed ja emotsioonidel päris üle pea kasvada ei lastud.

 Ööbisime sel öösel eelviimases tõstukijaamas. Pärastpoole selgus, et otsus oli äärmiselt õige, kuna väljas hakkas sadama, ja olime nii madalal, et taevast ei tulnud mitte lund vaid vihma. Säästsime end niisiis kuivatamisest.

 Järgmine päev tõusime kõrgemale. Ilm oli imeilus, päike paistis. Sel korral olime end määrinud kokku rohke päikesekreemiga ja teinud prillidele teibist ja õllepurgi plekist uhked ninakaitsed. Tõusime Prijutist kõrgemale. seal, umbes 4500 m kõrgusel on kaljud, kuhu sättisimegi ennast laagrisse.

 Tundub, et meie eelnev aklimatisatsioon oli olnud edukas. Kõrgusest tulenevaid vaevuseid peaaegu polnudki. Ja seekord oli meil võimalus näha ka Elbruse äkilist ja kurjemat poolt. Ilm oli soe ja mõnus, kõik olid endalt vatid minema heitnud ja nautisid kõrgustikupäikest. Ühtäkki  lähenes meile pilvefront, otsekui valge sein. Pingutasime veelkord nöörid üle, loopisime ülepeakaela asjad sisse. Ja hakkaski lund sadama. 10-15 minutit peale päevitamist sadas juba lund ja maa oli kaetud valge vaibaga.                 

   

Telgid Tshegeti sadulas.

Telgid Tshegeti sadulas.

Mälestuseks mõne hetke tagusest päikesepaistest, said tüdrukud enesele toredad ruudukesed kõhu peale, sest päevitati läbi võrksärgi! Siivel  kadus raster päris ära alles oktoobris-novembris! 

Ööbisime seal ühe öö  ja tulime alla puhkama.

All olles käisime varustust hankimas. Jääpuurid ja kaljunaelad, kassid ja kirkad on seal kõvasti odavamad, kui siin. Orus olev ainus tee on kerge kaldega ja iseäranis tore oli tõukeratta, ehk nn scooteriga sõita. Mitu kilomeetrit polnud tarvis kordagi tõugata. Käisime erinevates alpilaagrites, küsisime siit-sealt ja lõpuks jõudsime õigesse kohta!

Seekord oli taas plaan minna Pastuhhovi kaljudele ja sealt tõusta tippu. Uskusin ja usun siiamaani, et niimoodi talitades on tippjõudmine kergem, kuna esimesel tõusupäeval jääb tavaliselt aega üle, seevastu teisel päeval loeb kiirus. Elbrusel on reegliks keerata kell 11 ots ringi, sest kui selleks ajaks pole tippu jõudnud, võib arvata, et ega sinna ei jõutagi. 

Pastuhhovi kaljudelt tõustes on teiste tulijatega võrreldes 600 m edumaa. See ei tundu olevat just eriti pikk maa.  Ent kui on valida, kas järgmisel päeval tõusta 1400 m, või 800 m, siis valin ma viimase variandi. Ilmselt sellepärast, et ma olen mägedes teistest aeglasem.

 Tõusimegi Pastuhhovile. Meie aklimatt töötas, kõik oli korras. Järgmisel hommikul kell kolm ajasime ennast üles ja hakkasime riideid, ning muud varustust selga ajama. aga juhtunud oli pisuke õnnetus. Anul oli tõusnud kerge palavik, ta tundis ennast juba all kehvasti, aga seal me lootsime, et ehk siiski… 

Anu Audse prillide ja ninakaitsega.

Anu Audse prillide ja ninakaitsega.

Siive Penu. Selliste suurtükkidega kutsutakse talvel esile pisemaid laviine, vältimaks lume ohtlikku kogunemist nõlvadele.

Siive Penu. Selliste suurtükkidega kutsutakse talvel esile pisemaid laviine, vältimaks lume ohtlikku kogunemist nõlvadele.

   

 Mässisime talle ka endi magamiskotid ümber ja jätsime Anukese  kodu valvama. Niisiis on õnnestunud tal muuhulgas olla Euroopa Kõige Kõrgem Haige. Olla haige 4800 m kõrgusel ei ole üldse kergete killast. Õnneks ei tundunud tal olema mingit kopsuhäda. Sellisel kõrgusel on kopsupõletik kerge tulema ja siis on surm üsna ligidal. Oli siiski vaid palavik. Juba teist korda oli Anu olnud Väga Kõrgel ja juba teist korda ei võtnud mägi teda vastu. 

 Enne minema hakkamist juhtus üks halekurb lugu ja nimelt: Üllaril oli laenatud magamiskott. Teatavasti tuleb mägedes olles saapad magamiskotti panna, et nad ei külmuks kõvaks. Aga Üllar, ilmselt väärides oma nime, ei tahtnud võõrast vara määrida! Pani siis saapad niisama pea alla, arvates et ju nad püsivad nii kah soojas. Aga ei püsinud! 

Kui vaene mees hakkas hommikul käimasid jalga tõmbama, oli toredatest jalavarjudest saanud mingisugused mõttetud 4 numbrit väiksemad Hollandi puukingad . Nad lihtsalt ei mahtunud jalga! Küll ta siis tagus saapaid pehmemaks ja kirus, ning vandus. Aga toode on ju sündinud olema jäik, sestap ei saatnud püüdlusi edu. Ka mõned soolased pisarad pudenesid pärlitena lumele, aga saabaste süda ei sulanud. Viimaks süütasime priimuse ja hakkasime neid siis tule paistel soojendama. Ennäe, nagu päike oleks keset ööd pilve tagant välja roninud! Saapad muutusidki pehmemateks! Ülts saigi käimad jalga ja viimane tõus võis alata. Alguses kippusid ta niisked saapad taas külmuma ning jalgadele häda tegema, aga parata polnud enam midagi.

 Tippujõudmine oli asetatud ühele kaardile. Kõndida Üllar igal juhul suutis. Olin lugenud ära sammud viimase tõstuki juurest ööbimispaigani. Neid oli 10 000. Nüüd valisin tempoks sellise tsükli: 100 sammu kõndi, siis 10 hingetõmmet puhkuseks. Iga 1000 sammu järel võtsin endale preemiaks veel 10 extra-hingetõmmet. Kaido, Siive ja Aigi kõndisid meist eespool, nad olid kiiremad. Üllar ja mina tulime tagapool. Varsti kogunes minu taha inimjoru, kes minu suureks üllatuseks võtsid omaks minu tempo. Asi oli tõeliselt imeteldav, sest nagu öeldud, olen ma mägedes üsna aeglane.

Sadulani jõudsime kell 8 hommikul. Päike oli tõusnud, aga meie peale veel ei paistnud. Otsustasin teha kerge puhkuse ja võtta väikse snäki. Võtsin suured labakud käest. Nende all olid mul veel puuvillased kummimummudega kindad. Arvata 10 minutiga, mil ma sõin, külmusid sõrmed peaaegu kangeks. Läks jupp aega, enne kui käed taas töökorda sain.

 Enamus tõusjatest tahtsid kõrgemat läänetippu. Üllar, mina ja Reigo Lehtla proovisime  madalamat idatippu, mille kõrgus 5621m. Tõusunurk muutus järsemaks, õhk hõredamaks ja tempo kahanes 10 sammu/10 hingamist. Kui laagrist kaljuni tulime 4 tunniga 500 m, siis sadulast edasi tõusime 3 tunniga 300m. Esimest korda olime võtnud mägedesse kaasa raadiosaatjad ja ühel hetkel läks neid ka tarvis. Märkasin ühel hetkel vastasnõlvalt, et suur põhigrupp ei suundu üldse mitte mäe tipu suunas. Tipp lihtsalt ei paistnud neile ära.  Korrigeerisin raadio teel nende trajektoori. Minu soovil, Kaido käsul moodustas inimjoru hiiglasliku kompassinõela, mida ma siis teise tipu otsast raadiosaatja abil  pöörasin.

  

Üllar Rosenfeldt ja Tarmo Männard Elbruse idatipus. 5621m

Üllar Rosenfeldt ja Tarmo Männard Elbruse idatipus. 5621m

Kaido Pähn Elbruse läänetipus. 5642m

Kaido Pähn Elbruse läänetipus. 5642m

Anu Audse 4500m

Anu Audse 4500m

Elbruse läänetipp. 5642m

Elbruse läänetipp. 5642m

Tuleb tunnistada, et ükskord saavad kõik asjad otsa ja nii uskumatu, kui see ka polnud jõudsime kümne sammu kaupa astudes tippu välja! Pildi tegemise ajal avastasin, et Üllar tuli mägedesse vana lipuga! Seetõttu on tipu pildil lipu peale kirjutatud “Elbrus 2000″. Tühiasi, sest mägi oli ju ikkagi õige!.

Allatulek oli jälle puhas rõõm, sest sellel aastal olin kaasa võtnud karu kujulise liulaua. Tuli vaid laskuda tipust sadulani, ja sealt sai juba “Karukesega” sõita otse telgi ukse ette.

Ega edasi midagi meeldejäänut ei juhtunudki. Võtsime haige Anu ja sõitsime Karukestega 4700 m kõrguselt  3800 m asuvasse  “Mir”-i jaama. Sealt tõstukitega alla. Ravisime tüdruku terveks. Bussiga koju tagasi. Oligi kõik  

http://www.waldorf.ee/kaidojatarmo/pildialbumid/?n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/Elbrus%202001/default.asp

Postitatud Alpinism

Elbrus 2000

Plaan

Siin on klipp telkimisest 5400 m kõrgusel Elbruse sadulas

ärgmisel 2000. aastal olime alpinismist Kaidoga  meki suhu saanud. Tema polnud küll mägedes käinud, aga siinsamaski Eestis on ju võimalik kuiva trenni teha. Käisime mitmesugustest tornidest laskumas, ning Astangul ja  Naages turnimas. Lollidemaal sai proovida jääronimist. Varakevadel käisime Soomes, alpinismitarvete poes enesele varustust ostmas. Nüüd olid meil nii mäekõlbulik telk, kui ka omad köied, kirkad, magamiskotid ja muu varustus.

Läksime ka seekord koos Jaan Künnapi grupiga.

Telkkonna moodustasime kolmekesti. Lisaks meile kahele veel Anu. Kuna mina olin kogu Elbrusele ronimise marsruudi juba ühe korra läbi käinud, tahtsin seekord teha asja natuke teistmoodi. Algus oli täpselt sama, mis eelmisel aastal: pikk ja piinav bussisõit, aklimatisatsioon observatooriumi mäel, ning Tshegetil ja siis üles Prijutti. Tagasi alla, paar päeva puhkust ja jälle Prijutti, tiputõusuks valmistuma. Siin läksid meie teed ülejäänud grupist lahku.

new_pa24

Teised jäid pidama 4200 m kõrgusele, Prjut 11 kõrvale. Meie panime täie varustusega edasi tipu suunas, juhindudes väejuht Suvorovi kuulsast lausest: “Raske õppustel, kerge lahingus”.

Eeldasime, et mida ligemale tipule minna, seda vähem jääb meile teed järgmiseks päevaks. Et kui teha suurem osa tööst enne ära, jääb viimaseks pingutuseks rohkem aega ja jõudu. Samuti on ootamatu ilmamuutuse korral pelgupaik palju ligemal. On ju vahe, kas tõusta ja laskuda päeva jooksul 300 m, või siis 1400m. Asja miinuseks on muidugi see, et organism peab taluma suurt kõrgust pikema aja jooksul. Samas on päevateekonnad lühemad. Teisest küljest jälle pole selliseks kõrguseks tehtud aklimatisatsiooni.

Mõlemil moodused on omad head ja vead. Eks oleneb inimesest. Künnap on siiamaani veendunud, et õige on minna madalamalt ja viimasel päeval pigem rohkem, mina tunnen, et mulle sobib siiski rahulikum tempo ja eelistan nihutada baasi kõrgele, et lõpus oleks minna vähem. Kõrvalt vaadates sarnaneb see vaidlus ilmselt tüliga, et kas munasöömist tuleb alustada teravast, või tömbist otsast.

new_pa2

Ööbisime 4800m kõrgusel Pastuhhovi kaljudel. Kõrgus andis end tunda. Telgi ülespanemise ajal ajas iga pingutus mind oksele. See-eest oli öösel mõnus ja soe. Kaido organism ei suutnud öösel madala õhurõhuga kohaneda, ta ärkas lämbumistundega üles, hingeldas natuke ja magas edasi. Järgmise lämbumiseni.

Öö oli tuuline, aga hommikul oli ilm ilus, päike paistis ja jätkasime rõõmsalt teekonda. Raskete seljakottidega minek pidurdas muidugi liikumiskiirust.Seljakoti olime pannud seekord kelgule. Liiga järsu kalde puhul see end ei õigusta, aga laugematel kohtadel on kergem küll ja allatulekut hõlbustab see ikka tublisti. Plaan oligi jõuda õhtuks üles sadulasse 5300m kõrgusele ja sealt peale ööbimist minna järgmisel päeval ülejäänud 300 meetrit tipuni.

Sadulani jõudsime umbes kell 8 õhtul. Kaido ja Anu panid telki üles, minu ülesandeks jäi tuua umbes100m kauguselt seljakotid. Enesetunne oli ikka kohe päris paha. Mind valdas tohutu väsimus ja apaatsus. Tõin ühe seljakoti telgini ja tundsin, et ega enam eriti ei jõua. Tõin ka teise koti ja tundsin, et nüüd ma lihtsalt suren kohe ära.

Viskasin end lumele pikali. Mõtlesin endamisi, et enne ma ei tõuse, kui keegi on tulnud minu juurde, ja küsinud “On sinuga kõik korras”, või midagi sarnast. Et siis ma ütlen “Jah, on küll” , aga sellise piinatud häälega, millest on kohe mõista, et tegelikult ei ole ma nii korras midagi. Ja siis nad saavad aru, kui ohvrimeelne ma olen, sest lähen toon selle koti “mittekorras olemisest ” hoolimata ära. Nii. Ootasin. Ootasin veel. Ootasin veel natuke ja korraga laskus minu peale Jumalik Tarkus! Sain aru, et ega keegi ei kavatsegi tulla! Neil mõlemal oli telgi ja iseendagagi tegemist.

Ajasin ennast ägisedes püsti ja tõin ära ka kolmanda koti. See ongi väikese grupiga liikudes tegelikult tore sa lihtsalt pead oma ülesandega hakkama saama, sest…. sa lihtsalt pead! Loota pole sellises situatsioonis kellelegi peale iseenda. Ja tegelikult saadki hakkama. Sest midagi muud ei jää lihtsalt üle.

new_pa3

Paraku oli järgmisel päeval ilm pilvine. Tuul oli tugev ja see tähendas, et ilm muutus iga paari minuti järel. Tihe udu vaheldus vähem tiheda udu ja selgemate hetkedega. Kuna olime ülejäänud grupist eemal ja täielikult oma vastutusel, siis ei julgenud me igaks juhuks telgist eemale minna. Keegi ei teadnud ju, mida ilm järgmisel minutil ette võib võtta. Kõrgus andis tunda, pea valutas ja silmad ei talunud valgust. Aarusaamatul põhjusel olime jätnud näod päikesekreemita ja nüüd olime üsna põlenud moega. Tegelikult ei ole päikesekreemi unustamine mingi eriline ime. Ronima hakatakse ju pimedas, kella kolme-poole nelja paiku. Kesse keset ööd ennast ikka kreemitab! Ja päeva ajal on ju väljas üsna jahe ja näonahk ei oska mingit erilist UV- kiirgust kahtlustada. Lõppeks pole me ju rannas, eks!

Päikesekreemi unustamine pole midagi selle kõrval, kui keegi unustab maha päikeseprillid! Või kui nimetatud asjad kogemata ööpimeduses ära kaovad, või katki astutakse. Ka sellist asja on ette juhtunud. See on juba katastroof! Sestap tasub kamba peale ühe üleliigse paari prille kaasa tassida. Ja sestap meeldib teha mulle varustuse nimekirju.

Veetsime terve päeva magades ja pead valutades. Igasugune söögiisu puudus täiesti. Kartuliputru portsu, mis mõeldud ühele, sõime me kolmekesi kaks päeva. Vegeteerisime vaikselt telgis. Kannatasime pea- ja silmavalu. Magasime ja ootasime ilma paranemist.

Uksest välja vaadates oli näha, et osad alpinistid olid ikkagi tipu teekonna ette võtnud. Hoolimata tihedast udust ja tugevast tuulest. Imestasime, kui kummaliselt vihased on mõnikord inimesed omaenese elu peale.

Meie telgi uksele koputas mees, kes oli eksinud. Ta ei teadnud midagi oma asukohast, ei ilmakaartest ega ka mäe plaanist. Kui ütlesime, et oleme sadulas, siis ta ei uskunud. Ei kusagilt ta tuli ja ei kuhugi kadus ta pärast seda, kui oli meiega natuke rääkinud. Rohkem pole me teda näinud. Loodetavasti elab ta kusagil siiamaani….

Saabus järgmine õhtupoolik. Juba kaks ööd olime olnud Euroopa kõrgeimad inimesed. Sest olime kõrgeima mäe sadulas. Ja meist kõrgemal polnud kedagi. Kuna jõuvarudele mõjub selline molutamine koos valutava peaga üsna hävitavalt, otsustasime et kui ka järgmine päev ilm ei parane, läheme tagasi alla.

kaido pähn

Õhtul oli kaugelt kosta äikese kõminat. Kaido viis siis kassid ja kirkad telgist eemale. Lootsime, et ehk läheb see äike meist  mööda. Mõne aja pärast jäigi vaikseks. JA SIIS…. Äike, reo, oli hiilinud otse meie pea kohale ja paugatas ikka täiega! Kaido juba magas, kui tal korraga pilt silmade ees täiesti valgeks muutus. Ometi olid ta silmade katteks suletud laud, magamiskoti kapuuts ja telgiriie.

Tavaliselt on võimalik äikese kaugust hinnata välgu ja mürina vahelise aja järgi. Valgus liigub kiirusega 300 000 km/sek, heli kiirusega 330 m/sek, st 3sek/1km. Äikesel, mis meie kohal müristas, oli valguse ja heli vaheline paus peaaegu olematu. See tähendas, et sädelahendused toimusid meie telgist paar-kolmesaja meetri kaugusel! See oli jubedam kui…. Ma ei oskagi öelda. See oli jubedam, kui ükskõik mis muu! Anu võttis mu käe, surus selle enesele vastu põske ja niutsus vaikselt. Keegi meist kolmest ei julgenud sõnakestki lausuda, rääkimata liigutamisest, või selle loodusnähtuse filmilindile talletamisest.

Osa hirmust oli põhjustatud sellest, et hoolimata kirkade ja kasside eemalolekust oli meil telgis ikkagi metalli- telgikaared olid ju alumiiniumist, moodustades üheaegselt nii piksevarda mis meile suunatud elektri meist eemale, maa sisse juhib. Samamoodi moodustas ta piksevarda mis seesinase elektri just meie juurde kutsub. Kõik mõõdus ikkagi õnnelikult. Ilmselt mõjusid Elbruse mäetipud loodusliku piksevardana, kuna seekord jäime elektronide voost ikkagi puudutamata. Hinnanguliselt võis olla äike meist umbes 8 km kaugusel, kui julgesime kergemalt hingata ja esimesed sõnad lausuda.

Järgmisel hommikul oli ilm ikkagi selline, et ülesminekust ei tasunud mõelda. Hakkasime siis allapoole minema, õigemini sõitma. Mina ja Anu kelguga, Kaido labidaga. Uskuge, see on lahe! Lisaks hoiab selline liikumisviis kokku jõuvarusid. Allakõmpimine pole kergem, kui ülesminek. Kes ei usu, võib proovida: pange endale 20kg kott selga ja astuge mõnest järsakust alla. Põlved on lõpuks päris läbi. Ja muidugi kiirus! arvata on, et läbisime paari-kolme tunni teekonna kelgutades mõnekümne minutiga. Midagi pole öelda, Elbrusel on kelgutada mõnus.  Lihtsalt sõidad ja sõidad ja sõidad. Tegemist on ju Euroopa kõrgeima mäega! Kelgutada on võimalik 5300m kõrguselt praktiliselt 3800 m asuvasse Miri tõstukijaamani.

2001 elbrus

Prijuti juures tegime siiski pisukese pisukese peatuse ja ajasime Jaaniga juttu. Meie laskumist nähes oli ta, hea inimene, praadinud priimuse peal veidi soolaliha. Oh, küll maitses magus see. Jaan ütles, et äikese ajal oli sealgi kõik valgeks sadanud. Jätsime siis ekspeditsioonijuhiga hüvasti, sest tema jäi homseid tõusjaid ootama, aga meil hakkas juba söögiisu tagasi tulema.

Anu elbrusel

Kilomeeter kõrgemalt tulles tundus juba see 4 km kõrgune õhk nii paks, et lõika noaga. Pealegi tahtsime jõuda viimase allamineva tõstuki peale, sest jalgsivantsimisest oli enam, kui küll. Aga 400 m allpool ootas meid ees tõeliselt vastik üllatus: Tõstukid ei töötanud. Ootasime pool tundi ja kui ma läksin tõstukimontööri otsima, ütles too, et eilse tormiga lõi neil kogu elektri välja. Oh-jah!

Vinnasime kotid selga ja hakkasime allapoole kõmpima. Tee peal tuli vastu üks mees, kes rääkis päris uskumatu uudise: Elektrit ei ole terves orus! Tänu meidki hirmutanud äikesele sadas maha kõvasti vihma. Kuna ilmad olid olnud soojad, oli niigi vett palju. Üleval mägedes polnud vee survele vastu pidanud üks tamm. Terve järvetäis vett tuli mägedest all olevale linnale kaela. Purustades kõik elektri- ja sideliinid. Väidetavalt polnud ka enam teed. Olime muust maailmast ära lõigatud. Niisugune lugu.

Jõudes alla laagrisse, sammusime kõigepealt kohalikku baari, kus jõime kolme peale ära kolm liitrit ploomimahla ja pistsime pintslisse tohutusuured praed. Olime olnud ju mitu päeva praktiliselt söömata. Lisaks oli ülevalt 5300 m allatulek ja mööda maanteed 5km Terskolini kõmpimine võtnud aega 9 tundi. Tulema hakkasime hommikul kell 11 ja kell 8 õhtul olime kohal. Viisime siis seljakotid telkidesse ja astusime otsejoones sauna, kuhu ka kõik teised muljetenäljased robinal järele tulid. Seekord ei olnud tegemist mitte meeste-, ega naistesaunaga, vaid oli alpinistide saun.

Nagu eelpool öeldud, oli tee ära uhutud. Tõrnõauzi linn nägi välja üsna masendav. 9kordne paneelelamu oli poolenisti kokku varisenud, kõigi 9 korruse korterite välisuksed olid näha. Suured kivid, mis koos vee ja poriga alla tulid, olid majade nurki lõhkunud, ja esimesed korrused olid vee all. Ametlikel andmetel oli 3 hukkunut ja 5 teadmata kadunut. Kohalikud elanikud rääkisid paarkümmend korda suurematest numbritest.

Õnneks oli avatud jalakäijate sild, nii et mõned sõitsid lähimasse linna ja teatasid kodustele, et meiega on kõik ikkagi korras. Mingil hetkel oli selge, et buss ei pääse siit niipea minema. Oli inimesi, kes pidid ühel hetkel kindlasti Tallinnas olema. ühel hommikul, peale ärkamist ja hommikusööki ütles Kaido kella vaadates: “Eeeeee……. ma pidin juba kümme minutit tagasi tööl olema”. Minulgi algasid varsti “Printsi ja kerjuse” etendused. Nii ei jäänudki meil muud üle, otsida kokku viimane raha ja minna seiklema emakese Venemaa laiadesse avarustesse.

Saime rongipiletid ( Ärge uskuge, kui teile kassast öeldakse, et piletid on lähimaks nädalaks välja müüdud. Ja kui vähegi võimalik, ärge ostke pileteid mingitelt hämaratelt vagunisaatjatelt-vahendajatelt). Seevastu kui piletid olemas, soovitan rongisõitu mööda Venemaad, kõigile kõige soojemalt!

Restoranvagunit veeremis ei ole, aga igas peatuses on võimalik imeodavalt osta väga maitsvat sööki. Igatahes olime me kahe öö ja kolme päeva pärast Peterburis, kust õnnetuseks ühtegi rongi, ega bussi parasjagu Eesti poole ei sõitnud. Kuna kõigi koduigatsus oli saavutanud juba üliinimlikud mõõtmed, võtsime taksod! Meid oli 9 inimest, seega 3 taksot. Igaüks meie hulgast maksis 200 EEK /300rub ja paari tunni pärast olimegi Ivangorodis. Sealt jalgsi Narva, kus ootasid juba kodused ja……. ja otsas see reis oligi!

http://www.waldorf.ee/kaidojatarmo/pildialbumid/?n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/Elbrus%202000/default.asp

 

Postitatud Alpinism

Mägedes on MIDAGI – Elbrus 1999

esiMägedes on MIDAGI…

Dea Martinjonis
Nädal 4.-10.Oktoober 1999

Kaks kuud tagasi käis rühm täiesti tavalisi inimesi – näitlejad, teletöötajad, fotograafid, metallikunstnikud, ajakirjanikud – tuntud alpinisti Jaan Künnapi juhtimisel Elbrust vallutamas.

prijut

http://www.jkalpiklubi.ee/meedia/pildid/1999magedeson/010630.htmJõudmaks tinglikult Euroopa kõrgeimaks punktiks peetava Elbruse (5642m) jalamile, tuli alustuseks taluda kolmepäevalist bussisõitu läbi Venemaa. Kui lõpuks Kabardi-Balkaari Vabariiki, mille piiridesse Elbrus jääb, jõuti, oldi õnnelikult möödutud (küll pärast pisikesi obrokke sooja Saku õlle kujul) vähemalt musttuhandest GAI-punktist. “Kõigepealt olgu selge, et see polnud mitte turismireis, vaid minunimelise alpinismiklubi organiseeritud õppereis.” Rõhutab Jaan Künnap. “Tulge ka järgmisel aastal! Kardate kõrgust? Ega me algajaid sellistesse kohtadesse, kus saab üle ääre vaadata ja kuristikku sülitada, lasegi.”

Varustus Balti jaama turult.

tsheget

Von Krahli näitleja Erki Laur võttis reisi ette ühes sõbra ja kolleegi, Linnateatri  näitleja Tarmo Männardiga. Idee Elbrusele minna tekkis meestel TV3 lastesaadet “Ilmaeluime” tehes. Nimelt oli neil ühes saates juttu talvematkadest ja et üks variant talve sisustamiseks on Väänas asuvatel jäätunud pankadel ronimine. Mida Erki ja Tarmo ka kohe proovisid. Õli lisas tulle tutvus Jaan Künnapiga ja siis ei olnud enam palju vaja. Erki soetas enesele Balti jaama ammendamatult turult kirka ja ehitaja julgestusvöö, saapad laenas Jaan Künnap ning reis võiski alata. 
teekond taevasse

Mägironimine on kunst. Pärast seda, kui Erki Laur on ümber lükanud esimese mägironimist puudutava eelarvamuse – kallis varustus, lükkab Marju Kaasik sama hooletult ümber ka teise – et see nõuab väga kõva füüsilist ettevalmistust. “Ei olnud ma esimesel korral mingit spetsiaalset trenni teinud ega teinud ka sel korral. Käisin vaid paar korda nädalas sheipingus,” räägib Marju. “See ei sõltu mitte niivõrd füüsilisest ettevalmistusest, kuivõrd sellest, kuidas sa kõrgust talud,” toetab ka Erki ja lisab poeetiliselt: Mägironimine pole spordiala. See on kunstiala!”Argihommikuti ETVs uudiseid lugevale Marju Kaasikule oli seekordne Elbruse reis teine. Eelmisel aastal Marju tippu ei jõudnudki ja pälvis tänu sellele hüüdnime Sadula-Marju (nimelt jõudis ta kahe Elbruse tippu ühendava kohani, mida kutsutakse sadulaks). “Eelmisest reisist jäi okas hinge küll,” tunnistab Marju. “Pahandasin endaga, et tegelikult oleksin võinud ju ikka tipuni minna. Aga mul tekkis psühholoogiline tõrge: tundsin, et lihtsalt ei jõua ja kõik. Tookord polnud mul ka “kasse”, olin tavaliste saabastega. (“Kassid” kinnitatakse saabaste külge ja need hõlbustavad jääl ja lumel liikumist.)
poseerimas

Kusjuures kõige kummalisem on see, et Marju näiteks kardab isegi üheksakorruselise maja rõdult alla vaadata – liiga kõrge! “Mägedes on teistmoodi,” püüab Marju selgitada. “Seal on nii palju avarust. Ja pealegi, kui sa üles rühid, on aega ja jõudu vaid selle jaoks, et jalg jala ette astutud saaks.”

Ebainimlik inimlike võimete piiri ületus.

Igal juhul üks oli kindel – Elbruse läänetipu vallutamine oli nende kolme noore inimese jaoks möödapääsmatu. Eriti veel, kui nad märkasid ühes baaslaagris stendile riputatud must-valget fotot vanamehenässist, kes oli Elbruse tipus käinud 209 korda.”Tipus polnud mitte midagi enamat ega rohkemat kui mäed ise,” meenutab Erki Laur. Tipust kaifilm oli tema jaoks sinna minek.
helen

“Eestis oli samal ajal 30 kraadi sooja ja mina olen kusagil kivisel mäeveerul kümnekraadises külmas, riietesse topitud nagu karu ja hakkan kell kolm öösel mäetippu vallutama!” naerab Marju Kaasik tagantjärele.

Sõjaväepileti number

“Füüsiliselt olid kõige raskemad viimased 200 m. See oli minu senise elu suurim pingutus,” meenutab Erki Laur.Kui Tarmo Männard tipust alla tuli, küsis Jaan Künnap temalt 5300 m kõrgusel sadulas, et kui palju on 2 korda 2? ” Häh, see on liiga lihtne, las ma tuletan parem meelde oma sõjaväepileti numbri ,” pakkunud Männard varmalt vastu ja hakanudki numbreid lugema:”238…ei, ikka 528…. ee, kurat…..233…. ei 233528!” Siis olid kõik vaadanud, et see mees tuleb küll kiiremas korras alla saata! “Kuule ma olin sõjaväes ju kümme aastat tagasi!” Usaldas Tarmo Erkile oma mitteteadmise põhjuse, kui sellest hiljem juttu tuli.

kaameramees tarmo

“No eks Erkil ja Tarmol oli ikka raske jah,” muheleb Jaan Künnap tagantjärele. Ta nimelt tegi alpinismihuvilistele näitlejatele vahetult enne tippu väikese testi. Just siis,  kui Erki ja Tarmo allasaatmishirm südames, tipu suunas komberdasid, ütles Künnap valjult oma kaaslastele, et näitavad poistele “sadula” ära ja siis on allaminek kah. See mõjus näitlejaile nagu elektrilöök ja tükk aega polnud keegi nii reipaid alpiniste kui Erki ja Tarmo näinudki. Seda, et Künnapil oli plaan näitlejad tippu lasta, kinnitavad tema sõnad: “Tavaliselt nii hilja enam tippu ei minda, kui Erki ja Tarmo läksid. Ja reeglina ei lasta ka. Aga kuna rahvast oli palju ja poole tee peal jäi umbes kümnene seltskond koos minuga nende allatulekut ootama, siis ma lubasin neil minna.”

Elbrus võetud, järgmine…?

“Mägedes käimine erineb kõigest. Seda ei anna mingite turismireiside või linnade külastamisega üldse võrreldagi! Mägedes käimine, sealsed piirsituatsioonid panevad inimese nii paika. Alles seal tuleb välja, milline sa oled,” kinnitab Marju Kaasik.Mägedes on kõige A ja O, kuidas sa oled valmis koostööks – soleerijad saadetakse esimestena tagasi. Ka hügieeniga pole mägiekspeditsioonidel just hiilgavad lood – kui ikka kaks bussitäit inimesi käib kolm nädalat ühe ja sama metsa all, siis… ja pesemiseks on vaid külma veega saun.

Aga MIDAGI peab seal olema, sest järgmine suvi leiab Elbruse vallutajad juba teistel tippudelt

 

Postitatud Alpinism

Mõrvarmägi alistus – Elbrus 1999

Mõrvarmägi alistus

mäe_k4

 

sl2“Kui Jaan Künnap ütles instruktor Ivole, et ootame Tarmo järele, näitame talle sadulat ning hakkame siis vaikselt alla tulema, tekkis minus täielik paanika. See tähendas, et aega on liiga palju kulunud ja ärme neid poisse tippu laseme,” rääkis Von Krahli teatri näitleja Erki Laur, kuidas ta Linnateatri näitleja Tarmo Männardiga juulikuus Elbruse tipu vallutas.
KARIN LEEMET

Erki tegi näo, et ta seda kõnelust ei kuulnud ning hakkas vaikselt ent kindlalt edasi rühkima. “Varsti oli Tarmo minu kõrval ning siis me lihtsalt kihutasime tipu poole. Jaan ütles hiljem, et ta pidi ju kuidagi meie tempot tõstma,” sõnas Erki.1999. juuli alguses suundus 63-liikmeline grupp Venemaale Kabardi-Balkaaria Vabariiki. Eesmärk oli üks – ronida Euroopa kõige kõrgemasse punkti, Elbruse tippu. Sellele eelnes kaks ööd ja kolm päeva bussisõitu kummalise ökoloogiamaksu ja Eesti õllest koosneva külakostiga Vene miilitsale ning aklimatiseerumislaagrid erinevatel kõrgustel.

Tuikusin kui baleriin

Erkil ja Tarmol oli kindel eesmärk vallutada 5642 meetri kõrgune Elbruse läänetipp. “Sinna ei olnud mõtet minna niisama turismireisile” leidis Tarmo.Kõige esiteks tuli matkajatel vallutada pisike, jalamilt tipuni vaid 1 km kõrgune mägi, millel asus observatoorium. Nõnda seda mäge kutsutaksegi: Observatooriumi mägi. See oli kogemus, mis nii mõnelgi edasise alpinisti karjääri proovile pani. “Alustasime väga ilusa ilmaga. Küsisime veel Jaani käest, et mida kaasa võtta ja tema rehmas käega, et ah, mis….” rääkis Männard. “Tipu ümber olid küll pisikesed pilved ja mina olin üks vähestest, kes pani pikad püksid jalga ja viskas jope üle õla” Loomulikult hakkas varsti vihma sadama. Alguses oli vihm, nagu vihm ikka , aga juba veidi kõrgemal muutus see külmaks vihmaks, siis väga külmaks vihmaks ja lõpuks tuli taevast lörtsi ja päris üleval juba lund! Kuulus alpinist Eero oli see, kes kõndis t-särgi ja lühikeste pükste väel nii kaua, kuni nahk siniseks muutus ja lumi seal peal enam ära ei sulanud. Alles siis läks alla.

Tagant järele vaadates võib öelda, et see oli üks karmimaid katsumusi sel reisil ja raskuselt jäigi alla vaid tipuvallutusele. Üles jõudsid 63-st vaid üheksa. “Mõtlesin, et mida on mul veel Elbrusel teha, kui juba sellele mäele alla vannun” arvas Erki. Ma lihtsalt PIDIN sinna üles jõudma. “Plass oleks olnud oma elu esimesele mäele lihtsalt niisama alla vanduda” arvas Tarmo.

Järgnesid päev puhkust, puhtaksküürimine kohalikus saunas, kuhu basseinivesi voolas otse mägiojast ja tutvumine kohalike baaridega. Hinnatase on võimas! “Tundsime endid tõeliste välismaalastena. Kellele 30 rbl baarihind kallis tundus, võis osta märjukest tuletõrjujate käest. Seal oli hind kolm korda odavam ja ööpäevaringne valve. Alkoholi sai tarbida muidugi vaid siis, kui järgmine päev vaba oli” seletab Tarmo. “Kui järgmisel päeval oli ronimine, polnud kõrtsides ühtegi eestlast, sest kõik said aru, et väiksimagi pohmelusega pole inimestel kõrgustesse mingit asja.”
Prijut 11. 4200m. Erki Laur ja Madis Kipper.

Esimene tõus Elbrusele nurjus halva ilma tõttu. Seepärast jäi osa mägironijaid 4200 meetri kõrgusel Prijuti baaslaagrisse paremat ilma ootama. Kuid ka torm jätkus. Öösel tuli tunne, et peale meie telgi on kõik teised õrnad riidest kuplid nõlvalt ära puhutud. Hommikul siiski prooviti aklimatisatsiooniks tõusta, kuigi oli selge, et ilmselt see üritus võiduga ei lõpe. Öösel oli tuul jäänud  vaiksemaks, aga kella 8 ajal, kui oli juba valge, liikus meie peale justnagu valge sein. Udu ja lumi! Kuigi näkku peksis nõelteravat rahet ja lund, pinnatuisk pani varbad külmetama,  varem sissetallatud rada kadus kiiresti ning nähtavus oli halb, rühkis mäele jäänud grupp tipu poole.

Kella 11 ajal anti targemate poolt käsklus ots ümber pöörata. Üks noormees jätkas sellest hoolimata teekonda edasi. Sellised allumatud inimesed on väga ohtlikud, sest kui midagi juhtub, tuleb korraldada päästeekspeditsioon. On olnud juhuseid, kus lisaks päästetavale endale juhtub midagi ka mõne päästjaga. Õnneks läks seekord kõik hästi. Tagasi jõudes seletas hr D. T et kuna temale ei öelnud tagasipöördumiskäsku mitte instruktor, siis pidas ta seda naljaks. “Ilmselt lootis ta, et Üllar käib igaühe juurest läbi ja leiab aega veerandtunniseks vestluseks ja oponendi seisukohtade ümberlükkamiseks” õelutses keegi. Künnapi ekspeditsioonidest pole see mees enam osa võtnud.

“Kui pidime halva ilma tõttu tagasi pöörduma, jäin mina mäehaigeks. Pea valutas, kõrvades huilgas ja vaateväli kahanes kolme-nelja sentimeetri laiuseks. Tuikusin nagu baleriin, tulin alla, kuid mõnikümmend meetrit raja kõrval on lõhed. “Tunne oli naljakas. Eemalt vaadates võis arvata (ja osad arvasidki), et ma olen maani täis, aga tegelikult oli mu mõistus ikkagi selge ja ma teadvustasin endale oma olukorda. Samas olid kõik pidurid kadunud. Kuulsin, kuidas keegi teadis rääkida, et mind oli nähtud 4800m kõrgusel viinapudelist märjukest rüüpamas. Sain aru, et see on tobe ja ma ise ju tean, et olin 100% kaine, aga puhkesin siiski südantlõhestavalt nutma. Solvumisest.” meenutas Tarmo esimest retke.

Olukord oli naljast kaugel, kuigi Tarmo mäehaigus oli teistele päris lõbus vaadata.

“Kui ta tagasi jõudis, siis nägin, et väsinud rändur prantsatas telki. Aga hakkasin aru saama, et see, mida ta rääkis, ei olnud selge mõistusega inimese jutt,” rääkis Erki. Tarmo jutt oli olnud umbes järgmine: “Erki, kas sa nuuskasid?” Erki vastas jaatavalt. “Sinu vasaku käe all on rohelisest metallist luuk ja selle sees on veel üks luuk ja teise luugi all on valgel põhjal punane rist, mille all on taskurätik. Nuuska parem sinna.”

Erki tegi telgiukse lahti, hakkas saapaid jalga panema ning mõtles, mida edasi teha. “Kuid tema oli vupsti telgist väljas. Jõudsin veel hõigata, et hoidke seda meest kinni, tal sõitis katus minema.” Siis räägiti Tarmoga hellalt ja vastati tema küsimustele, võeti tema seljakott ning talutati alla. “Vastuseks küsimusele, et kuhu ta ennist niimoodi telgist minema kiirustas, seletas Männard, et ta tahtis minna baaslaagri kauplusesse, et tuua sealt sõpradele värsket õhku!”

Kissell laibaveest

Nende telkkond keetis Prijuti laagris kord kisselli ning kuna kõrgmägedes nõuab iga liigutus suurt pingutust, ei viitsitud kaugema allika juurde minna ja vett võeti lähemast kohast. Kui kissell oli valmis, lõhnas see nagu laip ja maitses nagu laip. Kuid rohkem neil kisselli kaasas ei olnud ja jook tuli ka ära juua.

“Ütlesime Jaanile, et keetsime kisselli veest, mis laiba moodi haises. Jaan ütles, et see vesi tuleb lõhedest. See on ju inimesi täis. Ega keegi lõhesse kukkunud inimesi otsima hakka, võid sinna ise järgi kukkuda,” rääkis Erki matka köögipoolest.

Rikkamad riigid proovivad oma kodanikud ülevalt kätte saada ja kodumaa mulda viia. Siis on veel võimalus, et kui alpinist kätte saadakse, maetakse ta mäejalamil olevale spetsiaalsele kristlaste kalmistule. Kui keegi kukub paarisaja meetri sügavusse lõhesse, on ikkagi karta, et keha jääb sinna, kus ta oli ja “Prijuti” hotelli juurde kaljupangale lisandub lihtsalt veel üks tagasihoidlik mälestusplaat. Mäed ei mõista nalja. Mis samas ei tähenda, et igaüks seal surma saaks. Tuleb olla tark ja ettevaatlik. Ja õppida targematelt. Ja olla veel ettevaatlikum. Nii lihtne see ongi.

 Erki Laur. 3700 m.   

Tipphetked

Ühel ööl käisid alumises, ligi 2000 meetri kõrgusel baaslaagris vargad. See oli just enne esimest mäkketõusu, kui mägede pojad viisid busside pagasikambritest ja telkide juurest minema varustust ning toitu.

“Minult varastati kogu varustus, kaasa arvatud tippu minemise riided. Olin ka ainus, kel oli õnne oma asjad tagasi saada, kuna vargad olid seljakoti visanud metsa,” rääkis Tarmo. “Aga ekspeditsiooni arsti perel viidi minema saapad ja nendel jäigi tippu minemata.

Teiseks meeldejäävaks hetkeks oli lumetorm esimesel ööl Prijutis. Tarmo sõnul on Eestis tavaliselt nii suvel kui ka talvel võimalik matkata ilma telgita. “Kuid selle tormiga oli selge, et telgita ei oleks me seda tormi üle elanud.”

Erki oli sellisest tormist unistanud ja ootas ärevalt, et kas tuul viib telgi minema või mitte. Ning kolmas tipphetk saabus 5642 meetri kõrgusel.

Elbrus.

Unetus Prijutis

Erki meelest oli tippuminek rännak selle laiemas tähenduses. “Sa võid sinna minna ka kahekümnekesi nina nina vastas, kuid ikkagi oled seal üksi. Nii jõuad terve oma eluloo ja igasugused mõtted ringiratast läbi mõelda.

Näitlejad leidsid, et kuigi füüsiline vorm on sellisel matkal oluline, ei ole see esmatähtis. Oluline on, kuidas organism reageerib kõrgusele ning muidugi peab ka vaim valmis olema ja tahtma sinna üles minna. Sest üleval tipus ei oota sind peale teadmise oma kohalolust ja hingematva vaate mitte miski! Seal ei ole ei toitu, jooki, ega sauna. Ja mida kõrgemale minna, seda rohkem on pärast maad, mis tuleb vastupidises suunas läbi käia. Need on hetked, kui mitteminna on palju-palju lihtsam, kui ikkagi veel natukene 10 sammu kaupa edasi venida.

Grupis oli inimesi, kes ei saanud juba 4200 meetri peal öösel magada.
“Kui inimene jääb magama, läheb organism üle unerezhiimile ning inimene hakkab hingama sügavalt ja rahulikult. Kui aga hapnikku napib, siis organism annab märku, et  nüüd on midagi väga viltu, inimene ärkab üles, hingeldab, ventileerib kopsud ära  ja jääb uuesti magama,” selgitas Tarmo. Kuid kui sama asi kordub ikka ja jälle, siis inimene lihtsalt ei puhka välja.

Tippu rünnates lahkutakse laagrist kella kahe-kolme ajal öösel. See on selleks, et jõuda ohutult nii üles kui ka alla ning jääks varuaega, kui keegi väänab või murrab jala, et ta mäelt alla tuua. Kiiremad läksid 6 tundi üles ja 2 tundi alla. Meie valisime alguses liialt aeglase tempo, kartes ennast ära kurnata ja läksime üles 11 tundi. Koos kaheksatunnise allatulekuga püstitati ilmselt üks aeglusronimise rekordeid, aga nüüd on teada, mida teisiti teha.
Tarmo võtab järgmine kord laskumiseks kaasa tagumikukelgu, sellise “õunakese” mis käib rihmadega ümber keha. “Meil kelku ei olnud, aga tšehhidel olid “õunakesed” ja nemad jõudsid alla umbes poole tunniga.”
Samuti tasub ka kindad siduda nööridega kinni. Meie grupis oli noormees, kes hakkas ihuhäda rahuldama, aga kuna labakinnastega ei ole võimalik oma elutähtsatele organitele ligi pääseda, siis pani ta kindad maha, ajas asja korda ning avastas siis, et kinnas on lennanud umbes 20 meetrit kõrvale. Piirkonda, kus on lumega kaetud lõhed. Ta pani käe põue ja kõndis sadulani, aga sealt edasi ilma kindata ei saanud ning tal jäi tipust 300 meetrit puudu,” rääkis Tarmo õnnetust juhusest. Tegelikult on neid tarkusi nii palju, et sellest tuleks pidada eraldi loeng teemal näiteks: “101 asja, mida Elbrusele kaasa võtta”. Eks kui keegi tahab teada, siis küsigu. Minu  kontaktid on ju olemas nii klubis, kui teatris.

Kohalik luure keskagentuur

Linnateatri näitlejat pani matkal imestama kohalike elanike suhtumine vanematesse inimestesse. Ühte soojakus asuvasse kauplusbaari nimega “Elbrus” kogunesid õhtuti kohalikud noormehed ja neiud, kes tegid suitsu, jõid õlut, kihistasid ja näpistasid üksteist. “Kuid ühel hetkel keegi röögatas: “babuška idjot!” ja kõik kadusid öhe. Siis loivas nurga tagant välja umbes 80-aastane kitlis ja toasussides vana naine, kelle peale Eesti noored ei kergitaks kulmugi,” jutustas Tarmo. Ta küsis hiljem, miks nad minema jooksid. “Noored ütlesid, et igaks juhuks. Ega me teda loomulikult ei karda, aga saad aru, noh, kuidas nüüd öeldagi, teda kutsutakse kohalikuks luure keskagentuuriks.”

Mõrvarmägi

Näitlejad nentisid, et Elbrus ei ole kerge mägi, seal on paljud alpinistid ja päästjad surma saanud ning selleks peabki juht olema väga hea, teda peab usaldama ja talle alluma, et sinu laiba maitse ei lisandiks tulevaste põlvede kissellile.

Männardi sõnul kutsusid kohalikud Elbrust muuhulgas ka gora ubitsa – mõrvarmägi. Ta kõneles, et kui oled keset mäge ja tuleb pilv ühes lumetormiga, on nähtavus heal juhul viis meetrit. “Siis on sul on valida, kas istud paigal ja külmud vaikselt või püüad kuidagi alla, laagrisse jõuda. Aga piisab, kui lähed paarkümmend meetrit vales suunas ja sa ei kõnni sa enam kunagi.”

Postitatud Alpinism